Intervjuu Eesti Vabariigi president Arnold Rüütliga

Ralf R. Parve,      18. veebruar 2004




Eelmise sajandi algul tekkis Juhan Liivil Eesti riikliku iseseisvuse mõte, millest tollal keegi teine ei osanud veel unistadagi:
Ja nõnda on lugu ka Eestis
Ja nõnda on elu kiik:
Ükskord - kui terve mõte -
Ükskord on Eesti riik!

Millal te jäite uskuma, et Eesti riik saab taas vabaks?
Usk oli alati olemas - sellega seoses meenuvad 1960-ndad aastad, mil Looduskaitse Seltsi initsiatiivil valiti rahvuslipu värve silmas pidades rahvuslill ja -lind. 1980-ndate aastate lõpus sai päris selgeks, et suudame oma riigi taastada, ning siis algas ka igapäevane sihikindel töö selle nimel. Muidugi, algul ei saanud sellest avalikult rääkida.

Mida Teie lapsepõlvekodus räägiti meie esimesest presidendist Konstantin Pätsist?
Meie kodus räägiti president Pätsist lugupidavalt. Suursündmus kõigile saarlastele oli kahtlemata presidendi visiit Saaremaale 1939. aasta augustis. See on ka mulle üks eredamaid lapsepõlvemälestusi, kui president Päts Kuressaare poole sõites Laimjala vallamaja ees peatuse tegi. Olime koolilastega teda vastu võtmas, seistes kahel pool teed, vanemad inimesed meie taga. Kruusasele maanteele oli visatud palju aedlilli. Autod peatusid spaleeri alguses, sealt tuli president edasi jala. Ta tänas meid kõiki ja pidas lühikese kõne ning sõitis siis edasi.
Loomulikult aitasid tolleaegset õhkkonda pidulikuks kujundada ka põhjalikud ettevalmistused. Külavanemate korraldusel värviti maju ja tarasid rootsi värviga üle. President Pätsi auks istutasime Audla mõisa parki tamme, mis kasvab seal siiani.

Rahvaluuleteadlane Oskar Loorits tõestab oma uurimuses "Eestluse elujõud", et kahe-rinde-needus kummitab Eesti avalikus elus juba Läti Henriku ajaraamatu lehekülgedelt. Meenutagem ajaloost vastasseise Jakobson-Hurt, Poska-Kingissepp, Päts-Tõnisson, Eesti Leegion-Eesti Laskurkorpus, Laar-Savisaar, Meri-Rüütel, Eestimaa Rahvarinne-Eesti Komitee. Kas lõpeb see needus kunagi ja millal võiks saabuda aeg, mil võime unustada väited kahest Eestist?
Ma ei käsitleks neid nimepaare vastasseisudena. Inimesi ja ideid on alati erinevaid. Me ise mõtleme need vastasseisudeks. Nii võiksime iga riigi ja rahva puhul kirjutada suurtest vastasseisudest. Leegioni ja Laskurkorpuse vastandamine on hoopis tragöödia, neil meestel ei olnud võimalik võidelda Eesti mundris Eesti Vabariigi eest. Ka kahest Eestist kõneldes peaks olema ettevaatlik, et selline vastandamine ei hakkaks ühel hetkel raskendama probleemide lahendamist.

Meie lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald kurtis 19. sajandi keskel ühele oma Soome sõbrale, et 100 aasta pärast pole eesti keelt enam olemas.
Mida arvate Teie praegusest inglise keele ning terminoloogia pealetungist, kui isegi koolilapsed eelistavad laulda inglise keeles? Kas eesti keel jääb püsima?
Ma usun, et eesti keel jääb püsima. Usun eesti inimese sisemisse vajadusse mõelda oma emakeeles. Selle nimel peab tööd tegema, keel peab arenema ning ajaga kaasas käima. Peame ise oma emakeelt enam väärtustama ja rohkem Mari Tarandi "Keelekõrva" kuulama.
On mõistetav, kui avatud maailma keskele sattudes valdab meid esialgu tuhin kõige uue ja huvitavaga kokkupuutumisel. Kuid muidugi peavad keeleinimesed manitsema meid kõiki ettevaatusele, et meie keeletaju sellisel perioodil ei nõrgeneks pöördumatult. See on aja küsimus, kui hakkame taas üha enam teadvustama neid väärtusi, mille oleme pärinud esivanematelt ning mis tänapäeval võimaldavad meid teistest eristada. Just keele ja kultuuri abil saame kujundada endale turvalise elukeskkonna säilimiseks ja edasiarenemiseks.

August 1991. Putsh Moskvas. Töötasite Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel. Kuid kas oli aega mõelda halvimale variandile, et punane kommunistlik putsh saab oma tahtmise. Nendel aegadel tuli valmis olla ju ka kõige halvemaks. Kas olid Teil läbi mõeldud tegutsemiskavad, mida tulnuks nii Teil endal, ülemnõukogul kui meie poliitikutel edasi teha?
See periood meie lähiajaloos nõuab veel ajaloolaste käsitlusi ja hinnanguid, enne kui settib välja lõplik pilt, mida koolitundides õpitakse näiteks kolmekümne aasta pärast. Võiks öelda, et tuginedes olemasolevatele põhimõtetele tuli üheaegselt tegelda nii strateegia loomise kui elluviimisega.
Aeg oli muidugi pingeline. Kui oli vaja kaitsta Eesti huvisid Moskvas, tuli kuulata ähvardusi ja meeldetuletusi, millised on nõukogude konstitutsiooni rikkumise eest määratavad vanglakaristused.

Kas polnuks õigem sõlmida rahvuslik kokkulepe mitte nüüd, vaid hoopiski 1992. aastal, kui Eesti asus raskete ning karmide reformide teele?
Siin on raske anda ühest hinnangut, sest ajad on niivõrd erinevad. Sel ajal polnud ühiskonnas veel kõneaineks need probleemid, millest täna räägime. Kunstlikult esile tuues poleks need aga avalikkuse laia tähelepanu pälvinud. Seepärast arvan, et ei olegi kõige olulisem küsimus, kas ja milline oleks võinud olla tollal sõlmitud kokkulepe. Tähtsaim on ikkagi jõuda just tänases päevas nende kokkulepeteni, mis on meie rahva ja riigi arenemiseks vajalikud.

Teie kunagine üliõpilane EPA päevilt, praegune Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Toomas Varek hindab Teid kui vastutulelikku, sõbralikku, tasakaalukat ja mõistvat inimest. Siinkohal küsikski - milline on Teie presidendiks oleku kõige ülevam ja rõõmutoovam ning milline kõige kurvastavam ja meelehärmi tekitanud sündmus?
Konkreetsetest sündmustest meenub esimesena viieteistkümne aasta tagune hetk, kui sinimustvalge lipp tõusis taas Pika Hermanni torni. Samuti see moment, kui Eesti lipp koos Läti ja Leedu lipuga heisati ÜRO peahoone ette. Kui tol hetkel oleksin pidanud kõnet pidama, poleks seda meeleliigutuse pärast ilmselt suutnud teha.
Üldiselt teeb rõõmu alati see, kui inimesed tahavad oma elu ise paremaks teha. Taastuv eneseväärikus aitab Eesti elus kaasa mitmeti - nii külaelu aktiviseerumisele, iibeprobleemide leevenemisele kui hariduse väärtustamisele. Ning loomulikult kõige selle taustal ka majanduse arenemisele ja Eestile väärika koha saavutamisele rahvusvahelistes koostöövõrgustikes. Nukraks teeb see, kui kõik need arengud ei edene nii kiiresti ja sujuvalt kui tahaks. Kõige mõruma alatooniga on need hetked, kui on tekkinud vaidlused kõrvaliste asjade pärast - nii iseseisvuse taastamisel kui nüüd - ning peaeesmärk on kippunud kõrvale jääma.

Kas see on see Eesti, mida te ootasite?
See on just see Eesti, mis on meie enda tegemiste ning mõnikord ehk ka tegematajätmiste tulemus. Paremat Eestit meile keegi kõrvalt ei saagi anda. Seepärast leian, et kui näeme veel midagi, mis võiks paremini olla, tuleb ise kaasa aidata.

Meenuvad kunagised Noorte Hääle intervjuud meie kultuuritegelastega. Need lõppesid alati toimetusepoolse küsimusega: "Mis on õnn ?" Öelge, härra president, mis on tänases vabas Eestis õnn meie riigile, rahvale, üksikisikule, Teile endale?
Õnn on see, kui saavutame midagi sellist, mida oleme väga soovinud. See, et suutsime taastada oma riigi, oli õnn meile kõigile - nii suurtes kui väikestes asjades.
Õnn on seegi, et oleme olemas. Ja kui meil on lootust ka edaspidi olemas olla, siis pole seda sugugi vähe. Muidugi on õnn igaühele veidi erinev. Kuid oluline on, et oskaksime ka vähesest rõõmu tunda ja õnnelikud olla.

Intervjueeris

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)