Sadomasohhistlik Reformierakond

Kui varem said reformistid teha ükskõik kellele ettepaneku kahekesi valitsusliidu moodustamiseks, siis täna on see võimalus reaalne üksnes Keskerakonnaga. Kõikidel teistel juhtudel on minimaalseks lahendiks kolmikliit, kus üheks kohustuslikuks komponendiks on kas IRL või sotsid. Teistmoodi ei mängi välja.

Lisaks Keskerakonnale on Reformierakond välistanud koostöö ka kohmaka nimega Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga (EKRE). Järelikult on oravapartei tegeliku juhi Rain Rosimannuse laual ainult erinevad kombinatsioonid sotsiaaldemokraatide, Vabaerakonna ja IRL-iga.

Samas, 52 või 53 kohta parlamendis on igale valitsusele ohtlik mäng tulega, kuna ülekaalu hoidmine nõuaks karmi parteilist distsipliini, mis alati ei õnnestu. Vabaerakonna puhul on distsipliin koguni välistatud, sest see partei vajab kokkukasvamiseks aega. Vabaerakonnaga mängides ei või iial teada, millal endale valusalt näppu lõikad, kui su seaduseelnõu ei lähe läbi teerulli-meetodil, millega oravad on aastate jooksul ära hellitatud.

Keskerakond oleks parim partner

Järelikult on Reformierakonna tupikuks koalitsioon roosipartei ja IRL-iga, sest 59 kohta parlamendis peaks ju ikka pidama. Samas, pannes kokku Keskerakonna ja Reformierakonna, saame 57 kohta, mis on täiesti piisav, ja boonusena kaasneksid kaksikliidu hüved. Igasugune nelikliit oli juba algusest peale tegelikult välistatud ja Vabaerakonna laua äärde kutsumine oli lihtsalt show avalikkusele, et Reformierakond näiks suuremeelne ja demokraatlik. Nelikliit on põhimõtteliselt mõeldamatu, sest mida rohkem partnereid, seda keerulisem on koostöö ja seda lahjem võimusupp. Nelikliit oleks abi viimases hädas.

Kas reformierakondlased on tõepoolest sadomasohhistid? Kas nad tõesti lükkavad südamerahus tagasi suurema võimu, tugevamad positsioonid, rohkemad ressursid ja laiemad võimalused, mida kaksikliit Keskerakonnaga neile pakuks? Raske uskuda, sest teatavasti on oravad poliitmaastikul kõige pragmaatilisemad tegelased. Pigem toimuvad oravapartei sees teatud protsessid, mis ühel päeval plahvatusega päädivad. Igatahes rappub maapind juba täna.

Reformierakond karjub esimehevahetuse järele

Kõige targem otsus, mida Reformierakond tänases situatsioonis saaks teha, oleks esimehevahetus. Näiteks suhteliselt rahuliku meelelaadi ja suhtlemisviisiga, samas ka kogenud, soliidne ja diplomaatiline Urmas Paet tuleks Brüsselist tuua erakonnajuhiks, kes teeks valitsuse ka Keskerakonnaga ära. Oravate senine võimupidu jätkuks. Peaministripartei saaks seitse ja teine koalitsioonipartner kaheksa ministrikohta. Aga nii nagu Reformierakond pole kerge valitsuspartner, nii pole seda ka Keskerakond, ja seda kindlasti niikaua, kui Keski juhib Edgar Savisaar, kelle poliitilisele kogemusele pole Eesti poliitikas mitte kellelgi mitte kedagi vastu panna.

Keskerakonnaga liidus peaks Reformierakond muidugi arvestama, et nad saaksid Keskerakonnast endale valitsuspartneri, kellest ei ole võimalik üle sõita või keda nurka mängida, aga ka paarilise, kellega kokkulepped alati peavad. See oleks nn mõistuseabielu, kus mõlemad osapooled, olles nii mõneski aspektis sarnased, aga paljudes teemades vägagi erinevad, mõistavad, et saavutamaks oma poliitilisi eesmärke, vajab kumbki sellist koostöövormi nagu valitsusliit.

Kolmikliidu geneetiline tüliseeme

Mis moodustis on aga Reformierakonna, IRL-i ja sotside kolmikliit? Siin peavad kõik kolm osapoolt tegema kompromisse. Kolmekesi koalitsioonis olles on ju kõike vähem! Nii võimu, kõrgepalgalisi töökohti, positsioone kui ka erinevaid ressursse.

Kolmikliidus domineerib täna selgelt just Reformierakonna tahe ja suva. Isegi olulisemad portfellid, nagu majandus- ja taristuministri, siseministri, maaeluministri ja välisministri oma, peaministri omast rääkimata, said oravad kõik endale. Roosipartei ei saanud mitte ainsatki poliitiliselt mõjukat portfelli. IRL sai keskkonnaministri portfelli, mis Pomerantsi jaoks on arusaadavalt liiga raske, nagu on näidanud tema varasemad läbikukkumised ministritoolil. Varem võis ka finantsministriportfelli oluliseks pidada, aga praeguses olukorras, kus Reformierakond dikteerib ka rahandusministrile, kuidas asjad on või ei ole, on ka sellest ministrist saanud teisejärguline. Teisisõnu, täna on meil sisuliselt Reformierakonna ainuvalitsus, mida kuulekalt assisteerivad sotsid ja IRL.

Riik ja rahvas vajavad puhkust Reformierakonnast

Nüüd teame ka seda, et kui Keskerakond on riigis võimul, oleksid ka sotside valijate huvid kaitstud, ja seda isegi paremini, kui sotsid ise valitsuses suudavad. Keskerakond tunneb ja teab oravate riukaid, kavalust ja vigureid, näeb neid läbi. Tõestus, et sotsid olid oravaile kerge saak, kajastub ilmekalt roosipartei valimistulemuses. IRL toibub siiani kooselust oravatega ja tulevik jätkub selle partei jaoks süngetes toonides.

Keskerakonnaga valitsuses olles peaks Reformierakond end nii mitmelgi moel ja erinevas küsimuses vaos hoidma. Samas, oleks Eesti jaoks vast parim lahendus hoopis Keskerakonna, sotside ja IRL-i valitsus. Jah, Keskerakonnale jääks siis vähem võimu kui koos Reformierakonnaga, aga Eesti tegelikult hädasti vajaks pikemat puhkust oravaparteist.

PRIIT KUTSER, Põhja-Tallinna asevanem

[esiletõste] Täna on meil sisuliselt Reformierakonna ainuvalitsus, mida kuulekalt assisteerivad sotsid ja IRL.

Jaga |