Kas meil on või on üldse olnud valikut?

Me oleme lasknud end sotsiaalsesse lõksu ajada, sest isikliku heaolu suurendamise katsed enam ei vii paljusid rahuldavate tulemusteni. Peavoolumeedia ei vahenda enam ammu tegelikkust adekvaatselt. Tema ülesanne on propaganda abil luua pettekujutelmi, mida kasutades valitsev eliit saab teostada oma võimu rahva üle. Kel võim, sel õigus.

Miks on enamus sellega nõustunud? Põhjused peituvad osaliselt kultuuriga määratud väärtustes ja tähendusvõrgustikes.

Südametunnistusest

Kristlik südametunnistus (ld conscientia, ingl conscience, sks Gewissen, vn sovest) on tähendanud oma elu teadmist koos Jumalaga. Keskajal peeti õndsaiks vaeseid ning arvati, et rikastel on peaaegu võimatu Taevariiki pärida.

Uusaja alguses jäi selline hoiak majanduslikule edasijõudmisele jalgu. Max Weber põhjendas kapitalismi kiiret arengut tänu uuele eetikale (1905): protestantism pidas edu ja rikkust Jumala õnnistuseks, vaesust aga hukkamõistuks. Uus arusaam sundis kõiki töö ja kokkuhoiuga oma varalist seisu parandama. Kuna igavese elu küsimust peeti juba enne sündi määratuks, sai rahategemisega õigustada iga vahendit.

Karl Marxi teooria tugevaim teaduslik kriitik Karl Popper möönis (1966), et kapitalismi ebaõiglust ja ebainimlikkust ei saa eitada ning Marxil põhines kapitalismi hukkamõist eetikal, mille järgi tööjõu müük on uus orjus. Sotsiaaldemokraadid on võidelnud inimväärikuse eest.

Kui tohutud rikkused saadi sõjast, koloniaalvallutustest ja spekulatsioonist, oli aeg väärtused taas ümber hinnata. Friedrich Nietzsche sedastas, et senised kõrgemad (mittemateriaalsed) väärtused on oma väärtuse minetanud ning inimesest on saanud kõige julmem loom. Ta leidis, et eetikaga petetakse nii ennast kui ka teisi. Kristlik kaastunne on püüdnud säilitada seda, mis olelusvõitluses on hukule määratud. Tõeline inimarmastus laseb nõrgematel ja edututel hävineda. Jumala asemele tulgu Üliinimene (Übermensch), kes endale ise väärtused loob, kasutades nii ühiskonda kui ka kaasinimesi oma võimu huvides – vajadusel lastes massidel hukkuda.

Sellised olid ka kommunistid. „Kristlikkust vajab ainult haige mõistus,“ ütles Antikristus. „Paraku ei usu turul ükski nõrgemaid inimesi,“ oli kõnelnud Zarathustra. Väärtuslikkuse poolest kõige madalamaks inimeseks pidas Nietzsche keskmiste voorustega keskmiselt toimetulevat enesega rahulolevat kodanlast, kes püüab teistega sarnaneda.

Usust ja inimesest

Täna mõjub juba lahtisest uksest sissemurdmisena Oswald Spengleri 1918. a esitatud arusaam, et iga kultuuri hingeks on religioon, mille kustumisel muutub see tsivilisatsiooniks (nagu Euroopa 19. sajandil) ja hääbub. Rahvast saab mass. Tõnu Lehtsaar käsitlebki kaasajal Lääne religioossust pigem enesekontrolli ja hingelise elamusena (2013).

Eesti keeles võtab olulisemad uurimused islami, õigeusu ja läänekristlikule tsivilisatsioonile omaste väärtushinnangute määravast osast inimeste ja riikide käitumises kokku Jüri Saare raamat „21. sajandi väljakutsed“ (2014).

Ronald Ingleharti maailma väärtuste kaardil on ilmalik Eesti oma ellujäämisväärtuste esmasusega üsna äärmuslik, väga sarnane Ukrainale ja Venemaale. Juba Napoleon märkis, et inimesi valitsevad hirm ja kasuahnus. Siin on paslik meenutada A. H. Tammsaare 1935. a kirjutatud armastusromaani „Ma armastasin sakslast“, kus balti parun pärib eesti noormehelt, kas talle on miski püha ükskõik mis kujul, kas ta hinges on midagi igavest ja ilmatu suurt, mille ees põrmu langeda. „Seda nüüd mitte, aga...“ kõlas vastus.

1927. a iseloomustas oma kaasajale üsna tüüpilist massinimest üks läinud sajandi mõjukamaid mõtlejaid Martin Heidegger umbisikulise sõnaga Dasein (olemasolemine). Inimolend on heidetud oma argisesse ellu oma argiste muredega. Ta pole mitte päris ise, vaid niisugune „nagu üldiselt ollakse“ (man ehk sks igamees). Daseinid on enese eest pagenud olemisviisi, mille loob surma poole olemine. Ta on häälestatud ängist, kuna olemine on koorem. Maailma poolt määratud olemisviisiks on langemus (sks Verfallen). Samas kutsub südametunnistus olemasolemist avatusele ning vihjab süüle. Just selliste inimeste lootusetus ja alandatus, kellel on side inimkonnaga katkenud, viis võimule Hitleri.

Nüüdne Lääne tsivilisatsioon on „pigem ateistlik, et mitte öelda – saatana kogudus“, arvab Haljand Udam.

Parempoolsest grupiarust

Miks on Eestis lausa pimesi lepitud maailmas üsna ebatavalise ühiskonna, majandusmudeli ja poliitikaga, mis on olnud kasulik vaid eliidile?

Elemendid luuakse süsteemi poolt. Sotsiaalse olendina püüab inimene vältida teistega vastuollu sattumist, olles enda jaoks see, mis ta on teiste jaoks. Sotsiaalsus pakub positiivseid emotsioone, hoiab hinge tasakaalus.

Venemaal toetab Putinit 85% rahvast, kuigi see võib viia tuumasõjani. Meie psüühikale on varasest kiviajast peale omane jaotada inimesed „meieks“ ja „nendeks“, kusjuures „meiega“ seonduv on positiivne, ja vastupidi. Suguharud pidasid ainult endid „tõelisteks inimesteks“ (B. F. Poršnev).

Keskerakonnast on üle 20 aasta loodud vaenlase kuju, kellega rahva parim osa peab võitlema. See meenutab pigem mütoloogilist mõtlemist ja fundamentalismi kui avatud ühiskonda. Parempoolsed on alati võidelnud kellegi või millegi vastu, uskudes pimesi, et neil on Eesti jaoks parima poliitika monopol. Selline mõtteviis pärineb nõukogude ajast. Kui rahvuslasi iseloomustab armastus oma rahva vastu, siis natsionaliste võõraviha. Müüt on väljamõeldud lugu ja selle loogika (puudus) ning absurd sobivad oivaliselt kokku postmodernismiga, ning see läheb väga hästi kaubaks. Eestis on kohustuslikuks ideoloogiaks natsionaalliberalism, mille vaimuruumist väljapoole jäämine tundub kohatuna, kui mitte ajuvabana ja isegi ebalojaalsena. Nii saab vaevalt veerand rahvast aru, et ERR näitab Keskerakonda ainult halvas valguses, sama teevad päevalehed.

Tõeline ideoloogiline kontroll on välimiste sunduste muutmine sisemisteks. Eesti inimesele on loodud petlik mulje, nagu teeks ta oma valikud ise. Tegelikult on tema olemine taandatav vahetusväärtusele, kellel pole muud reaalsust kui partnerite konsensus teadmiste ja tehingute asjus. Maailm on luiskelugu. See ongi postmodernne olukord J.-F. Lyotardi järgi.

Vaimne vabadus nõuab erinevate huvigruppide ja parteide õigust kõnelda, mitte peavoolumeedia vaikimist sellest, mis tema peremeestele ei sobi. Infokanalid annavad kätte positiivsed ja negatiivsed suhtumised kõigisse elunähtustesse, mille põhjal inimene oma valikud teeb.

Sotsiaalne ebaõiglus stagnatsiooni olukorras ning pidurdamatu hävimine on viinud meie rahvusliku uhkustunde maailma madalaimate hulka. 57% elanikest kardab juba mis tahes puhul petitsioonile alla kirjutada (Eesti inimarengu aruanne 2012/2013). Ja häbi pole kellelgi.

Kosmosest ja ktisis’est

Uut parem-Eestit on lisaks võimule ja turule koos hoidnud kollektiivne (ala)teadvus ühes oma põhiväärtuste, hoiakute, eelarvamuste ja müütidega. Aluseks on uskumus, et „Eesti tuleb tagasi“. Viimaks on see kõik hakanud murenema. Valimiste eel oli kuulda dialoogi oma valitsemist äärmusliku poliitikaga õigustava eliidi ning allutatud gruppide huve kaitsvate erakondade vahel. Inimeste peades tekkisid signaalid, mis teavitasid ideede ja reaalsuse lahknemisest. Madalad sotsiaalkulud on suurendanud riigi konkurentsivõimet ainult ajutiselt. Nüüd annab tunda Eesti rahvastiku vähenemine veerand miljoni inimese võrra. Teisel Eestil ei jätku enam jõudu tootlikumalt töötada ega ümber õppida, vaesemad ei suuda ega oska isegi abi vastu võtta.

Aasta pärast on inimkonna 1% rikastel rohkem raha kui 99% ülejäänutel. Kas selline maailmakord jääb püsima?

Meie usugeenius U. Masing tegi vahet Jumala või looduse antud ktisis’el ja inimese loodud kosmosel. Kosmost, sh Lääne-Euroopat ei tule armastada, sest too on algusest saati vigane ja variseb seetõttu kokku. Aga maailma võiks hõlpsasti muuta. Ka inimene peab muutuma. Ta vajab lunastust just tervemõistuslikust kosmosest, kus ta kaasinimesi vaimselt, kui mitte füüsiliselt, sööb ja on loodusele katastroof. Samal ajal on inimene ka täielikult selle ühiskonna ja kultuuri produkt. Ktisis asub väljaspool meid.

„Igal inimesel on eluajal olnud vähemalt üks hetk, kus ta tõesti midagi õiget on igatsenud,“ andis U. Masing lootust. Just pessimistid püüavadki elu parandada.

KARL LUST, pensionär

[esiletõsted]

Just selliste inimeste lootusetus ja alandatus, kellel on side inimkonnaga katkenud, viis võimule Hitleri.

Vaimne vabadus nõuab erinevate huvigruppide ja parteide õigust kõnelda, mitte peavoolumeedia vaikimist sellest, mis tema peremeestele ei sobi.

Madalad sotsiaalkulud on suurendanud riigi konkurentsivõimet ainult ajutiselt. Nüüd annab tunda Eesti rahvastiku vähenemine veerand miljoni inimese võrra.

Jaga |