Presidendivalimine, mis vapustas kolmikliitu

TOOMAS VAREK,      10. oktoober 2001



Presidendi valimise võitjad on need, kes II voorus hääletasid Arnold Rüütli poolt. Rahvaliidu kõrval on võitjaks ka Keskerakond ja tema valijamehed, kes seisid oma häältega opositsioonikandidaadi taga.

Eestil on uus president. Valijamehed maalt said hakkama sellega, mida ei suutnud kolmel korral Riigikogu. Opositsioonikandidaadi Arnold Rüütli valimine presidendiks oli ootamatu ja ränk hoop valitsevale kolmikliidule. Toimunu kinnitas veel kord, kui vähe on võimupostidel asujatel arusaama ühiskonnas valitsevatest meeleoludest ja ootustest.
Ent eks paista Eestimaa pilt ametiautodest üsnagi erinev tegelikust. Vastus on käes - kui valitsusliidule oli 163 000 inimese vastuseis elektrijaamade ja raudtee erastamisele eimiski, siis polnud valijameestelgi erilist soovi toetada presidendivalimistel valitsuskoalitsiooni kandidaati.

Lennu pani puusse

Peale valijameeste otsuse väljakuulutamist lausus Toomas Savi kibestunult: "Lennu sai, mis tahtis".
Tõepoolest - senise presidendi poolt Peeter Tulviste silmanähtav esiletõstmine koos kommunismihüsteeriaga osutus tugevasti ülepingutatuks. Tänaseks on seda tunnistanud ka reformierakondlane Paul-Erik Rummo. Estonia kontserdisaalis langesid Meri manitsuste vastaselt paradoksaalselt kõigepealt konkurentsist välja just mittekommunistid -- Peeter Kreitzberg ning presidendi lemmik Peeter Tulviste. Ma ei usu, et see oli valijameeste kommunismiihalus. Kõik neli presidendikandidaati on näidanud oma võimekust ning suutlikkust presidendiametiks.
Kogu ülespuhutud kommunismihüsteeria kummalisim hetk oli, kui peale Rüütli valimist tekkis Eesti Päevalehe online'i pealkiri: "Presidendiks sai kommunist Rüütel". Erapoolikult vaid Tulvistet esile tõstnud ajaleht oleks teistsuguse valiku korral pannud arvatavasti pealkirja "Presidendiks sai kommunist Savi". Tegemist oli võimetu ja mõõdutu vihaga. Eesti Päevaleht võinuks oma absurdi jätkates teatada, et mittekommunist Tulvistet toetasid vähemalt avalikult ekskommunistid ja tublid isamaaliitlased Tiit Sinissaar, Mart Nutt ja Sirje Endre. Oma sõna oli lõppvoorus öelda ka mõõdukal ekskommunistil Marju Lauristinil.
Ent meie reaalses tegelikkuses pole mõõdupuuks kunagine komparteilisus, vaid see, mida sa Eestimaa heaks 10 aasta jooksul teinud oled. Nii mõjub eriskummaliselt president Meri poolt vahetult enne presidendivalimisi öeldu, et rahvusvaheline üldsus pidavat otsustama, "kas Eesti jätkab euroopaliku väikeriigi demokraatlikul kursil või teeb lolli kommunistliku tagasipöörde". Unustades sealjuures, kes oli tegelikult nõukogude kommunistliku impeeriumi lagundamise ja Eesti taasiseseisvumise esiridades. Meri avaldas ühtlasi kommunistidega hirmutades jõulist survet oma lemmiku Tulviste vastuvaidlematuks valimiseks ning Rüütli ning Savi ðansside vähendamiseks..
Eilse päevaga pole enam mõtet opereerida. Rüütlit valides ja Savi mitte toetades tegid valijamehed tegelikult valiku koalitsiooniparteide ja opositsioonierakondade poliitika vahel.

Võitjad ja kaotajad

Võitjad on need, kes hääletasid presidendivalimiste II voorus Arnold Rüütli poolt. Rahvaliidu kõrval on võitjateks ka Keskerakond ja tema valijamehed, kes seisid sajaprotsendiliselt oma häältega opositsioonikandidaadi taga. Enim hääli saanud opositsioonikandidaadi taha minekust valimiskogus teatas Keskerakond korduvalt, ka Kuressaares 15. septembril erakonna volikogus ning pool tundi enne valijameeste kogu teist vooru. See on fakt.
Võitjate hulka saab lugeda ka Peeter Kreitzbergi. Sündis uus väljapaistev poliitik.
Reformierakondlased on kuluaarides väitnud ja ajakirjandus märkinud kelamlastest valijameeste häälte üleminekut Rüütlile. Kui see tõele vastaks, siis saab koalitsioonierakondi üksnes süüdistada oma kandidaadi näotus hülgamises. Millegipärast just seda tahab eriti jõuliselt kinnitada 26. septembri Postimehes Marju Lauristin. Väites, et paar-kolm mõõdukate häält ei läinud Toomas Savile, arvab ta alusetult, et Keskerakond tõmbas 15-20 häält teises voorus Rüütli tagant ära. Valimistulemuste järgi võiks Lauristini infot uskuma jäädes tõdeda, et Rüütli ollagi presidendiks aidanud just 15-20 reformierakondlast, mõõdukat ja isamaaliitlast, kes hülgasid oma põhimõtted ning valitsuskoalitsiooni presidendikandidaadi!
Mulle tundub, et vassiva ajakirjandusprofessori poolt meie suhtes kasutatud termin "võltsturaka mäng" iseloomustab kõige paremini just tema enda kirjutist. Taolist kommentaari lugedes tahaks anda head nõu -- aitab jamast!
Ent valitsuskoalitsiooni poliitikute kummalised väited on inimlikult täiesti mõistetavad. Kes see ikka nii väga tahab olla kaotajate poolel.

Estonia kontserdisaalis langesid Lennart Meri manitsuste vastaselt paradoksaalsel kombel kõigepealt konkurentsist välja just mittekommunistid.

Halvasti varjatud viha

Ajakirjandust jälgides on näha, kuidas valitsuskoalitsiooni poliitikute sõnad ja teod järjekordselt kokku ei lange. Marju Lauristin kutsus 26. septembril koalitsioonikaaslasi üles tegema korrektiive avalikkusega suhtlemises. See ettepanek mõjus aga nagu hane selga vesi.
Selsamal päeval iseloomustas reformierakondlane Paul-Eerik Rummo BNS-is valijameeste kogu kui "kunagisi autoostulubasid, odavat nõukogudeaegset jõusööta ja muud sellist nostalgiliselt meenutavate meeste" ühtekoondumist. Meenutagem, et enne presidendivalimisi rääkis Reformierakond kõlavalt valijameeste kogust kui rahvale kõige lähemal seisvast kooslusest.
Oma korrektiivid rahvaga suhtlemises tegi samal päeval ka Mart Laar. Avaldades Äripäeva sügiskonverentsil lausa irvitavalt lootust, et tänu Rüütlile jõuavad valitsuskoalitsiooni targad sõnumid "nende elanikerühmadeni, kuhu praegusel valitsuskoalitsioonil oli seda paratamatult üsna lootusetu viia".
Nemad räägivad oma rahvaga endiselt sedaviisi...

Lootused ja ootused

Eesti ajalooga kaasneb läbi sajandite kahestumise needus. Vastasseis Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda vahel, Konstantin Pätsu ning Jaan Tõnissoni vimm, Rahvarinde ning Eesti Komitee vastuolud. Kusjuures mõlemad osapooled on seisnud eestluse ja hilisematel aegadel omariikluse eest.
Tahaks loota, et tasakaalukas Arnold Rüütel suudab presidendina käivitada vihkamiseta dialoogi erinevate poliitiliste jõudude ja poliitikute vahel.
Valijamehed on oma otsuse teinud ning kaotajate raevupursked on märk lausa riigivastasest ja riiki halvustavast tegevusest. Kultuursed ja haritud inimesed oma riigipead ja riiki valimatult sarjata ei tohiks.
Tuleks vaid valitsuskoalitsiooni poliitikutele veel kord meenutada SL Õhtulehe ajakirjaniku Jüri Pino igati mõistlikku ettepanekut: "Midagi hullu pole ju juhtunud, vabariik on alles, lähme nüüd edasi. Elada on vaja."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)