Kes on meie kangelane?

HUGO MURRE,      11. september 2002


Sel teemal arutlesid ühel hommikul raadiokuulajad. Üldiselt jõuti ühele arvamusele, et kangelane peab olema midagi väga olulist meie riigile ja rahvale teinud. Ta peaks olema tuntud.
Veel kümme aastat tagasi kehtis meil selle kohta riiklikult kujundatud süsteem. Tehti vahet kahe asja vahel. Kui tegemist oli ühekordse teoga, olgu laulukonkursi võit või kosmoselend - siis seda autasustati aurahaga.
Kui tegemist oli väärtusliku elutööga, siis sellist inimest autasustati aunimetusega: teeneline näitleja, õpetaja, agronoom ja nii edasi. Kõrgem autasu eriti suure elutöö eest loomingulisele inimesele - heliloojale, kirjanikule, näitlejale - oli rahvakunstnik. Võis ka saada kangelase nimetuse: töökangelane, ema-kangelane jne.
Toimis terve süsteem inimese töö väärikaks hindamiseks.
Hea õpetaja - maa sool - sai teenelise õpetaja aunimetuse ja kandis seda tõepoolest uhkusega. Ta võis ka Töökangelase Tähe saada.
Igal juhul oli aunimetuse taga hinnang pikaajalisele tööle.
Oli, kuidas nendega oli, iga nimetuse heaväärtuslikkuse üle võib vaielda. Hugo Lauri rahvakunstniku tiitli, Laine Mesikäpa teenelise kultuuritegelase aunimetuse ja teiste sarnaste autasude üle pole midagi vaielda. Poliitikule aunimetust ei antud, küll kisti sageli aunimetuse saanud tööinimene poliitikasse Võib olla seepärast viskasid aunimetuse kandjad oma aunimetused prügikasti, sest need algasid tähtedega ENSV. Kahju, et koos sellega läks prügikasti ka elutöö väärtustamise süsteem.
Töö väärtustamine, elutöö riikliku hindamise süsteem oleks ka tänapäeval tarvilik, võib olla enamgi, kui varemalt.
Praegu hinnatakse ja kullatakse poliitikuid. Võõraste häältega valitud kohale sattunul, oma kamba poolt tähtsale kohale sokutatud äpul on kõikvõimalikud privileegid ja rind aurahasid täis.
Poliitiku tegevus peab olema kantud kõrgetest aadetest. Olla isamaaline ei saa olla ühegi kamba privileeg, see on kõigi erakondade kohustus. Oma kõrget patriootilisust peavad poliitikud tõestama kõigist privileegidest loobumisega. Tähelepanu ja seltskondlik positsioon olgu ainsaks autasuks. Eesti iseseisvumise kuumadel päevadel pani Arnold Rüütel oma elu mängu, sõites Moskvasse meie iseseisvumist kaitsma. Savisaar tuli kaatriga läbi rannavalve koju, käis teletorni piiravaid tankette minema ajamas, kutsus rahva Toompead kaitsma.
Aurahasid jagati aga neile, kes end kuhugi peitis ja pärast kiitles, et põõsas värisedes oli tal kuulivest seljas. Aurahade jagamisel oli Rüütel ainus, kes jäeti ilma. Selliste tegude eest antakse aurahasid omadele kangetele meestele, meid abistanud välismaistele riigimeestele jne. Kuid mitte aunimetusi.
Miks ei võiks Viive Rosenberg kanda põllumajanduses tehtud elutöö eest kõrget aunimetust? Miks ei võiks kanda Ita Ever kõige kõrgemat aunimetust? Miks saab Viive Rosenberg kõrge pensioni mitte elutöö, vaid Riigikogus istumise eest?
Minu arvates oli see väga hea süsteem ka paljulapseliste perede ja emade autasustamiseks. Kümme tublit last üles kasvatanud ema on tõepoolest ema-kangelase tiitlit väärt.
Aurahad seda kohta täita ei suuda. Liialt palju on nende tähtsust devalveeritud, ehtimaks poliitikute ja juhukangelaste rinda. Kuid ka seda on tarvis, et meid esindava poliitiku rind oleks rahasid täis - väikest riiki esindab siis ju tähtis ja hinnatud mees. Vanades riikides antakse sel juhul aadlitiitleid. Lordiks sai hiljuti ka üks muusik, see on sel maal heaks kombeks.
On juba aeg luua meie rahva ja riigi parimate inimeste elutööd väärtustav süsteem - riiklik aunimetuste süsteem. Võib olla on isegi prügikasti visatud süsteemist midagi õppida.
Neid ridu kirjutades pean silmas õpetajat. Õpetaja on maa sool, kelle igapäevane töö ja aastatepikkune elutöö on kangelastegu, millest oleneb meie rahva tulevik.
Akadeemikutel on aunimetus, miks ei võiks olla see ka teistel loojatel.
Pean silmas ka ema-kangelast, kes ei soeta lastekarja mitte selleks, et ordenit ära teenida. Kuid tema töö ja hool loob meie rahva tulevikule põhja ja vääriks kõrget hindamist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)