Kõik trügivad paremal, vasak plats on tühi

ARDO OJAMÄE,      09. aprill 2003




Olen pikki aastaid olnud truu Keskerakonna poolt hääletaja, põhiliselt tema ühiskondliku stabiilsuse taotluse ja väikse põhjamaise rahva hingespüsimiseks vajaliku vasakkalde tõttu. Olen rõõmustanud Keskerakonna valimisedu üle headel aegadel. Olen olnud nördinud mõnede teiste parteide lühinägelikkuse ja jõulise omakasu rakenduse üle riigi ja vaesema rahva arvel.

Nüüd on jälle ühinetud Keskerakonna vastu. Umbes samamoodi, väikeste variatsioonidega käis Rahvarinde halvustamine 1992. aastal, kui jõuliselt tõusis esile Isamaa poiste partei.
1995. aastal lootis rahvas leevendust Koonderakonna ja maarahva liidust ning koalitsioon Keskerakonnaga oleks suutnud kindlasti just sellel valitsusel käänata Eesti saatust nii, et meil oleks vähem neid probleeme, millega mässame täna. Sellelt teelt väänati riik lindiskandaaliga juba viie kuu pärast.
1999ndast mäletame kolmikliidu sündi, mille moto "olgu või pomm, aga mitte Savisaar " täituski õige kiiresti - pommid tulid. Raudtee, Tallinna Vesi, energia ja Mõisa-valitsus, mis pidi rahuldama nii Eesti enda, vene kui ka välismaffiastruktuuride kasumijanu. Samuti võiks meenutada kolmikliidu ühe esimese kiire eelnõuna Tallinna jm teise linna kallite kesklinnamajade tagastamisjanti baltisakslastele.

Milles eksib Keskerakond?

Ma ei hakka rääkima sellest, kui halvad on kõik teised parteid ja kui hea on Keskerakond. Vastupidi. Kui need kõik paremal pool kobaras ja omavahel konkureerivad erakonnad on otsustanud Keskerakonna vastu seljad kokku panna ja kui see neil järjest ka õnnestub, tuleb neid üksnes tunnustada. Nad saavad valijalt selleks ju mandaadi! Kui neid milleski süüdistatakse, siis nad õigustavadki ennast aastaid ühtemoodi - see on valija tahe. Ja neil on õigus.
Küsiksin hoopis - mida teeb Keskerakond kogu aeg valesti? Valimistel läheb tal üha paremini, üha võidukamalt, kuid erakonna olemuse põhieesmärk - võimuletulek - ei õnnestu? Mõtlesin kaua ja nüüd kirjutan teile, kas saate avaldada, ei tea. Tahan öelda, et Keskerakond (nagu Villu Reiljan ka televiisoris ütles) on suurepärane taktik, kuid väga vilets strateeg. Keskerakonna vead kasvavad välja erakonna enda seest.

Valed inimesed kaanepiltidel ja juhtpositsioonidel

Tunnen oma koduvallas mitmeid keskerakondlasi ja olen teiste poliitikahuvilistega vestelnud, kes on Keskerakonnale sõbralikud. Esimese puudusena nimetatakse kaadriprobleemi. Juhtivatele kohtadele jõudvad poliitikud ei kasva erakonna enda seest ja neil puudub kauaaegse erakonnaliikme karastus ja usaldusväärse poliitiku vundament. Meenutaksin näiteks Jaan Leetsaart, kes on mitu parteid läbi käinud ja on praeguseks ringiga tagasi jõudnud Isamaasse, kuid Keskerakond tegi temast millegipärast oma põllumajandusministri. Rahvas mäletab tänini temast ainult seda, et ta varastas Kalamajas endale riigilt korteri.
Samuti said suurt promo ja häid aselinnapeade kohti Mait Metsamaa ja Eve Fink, mäletan neid ajalehtede esikülgedelt kui suuri Keskerakonna poliitikuid. Mina siin maal nägin, kuidas nn väiksed erakondlased ei osanud nende nimedega seotud skandaale muuga põhjendada, kui et küllap nad olid erakonna sponsorid. Kuid oma ametikohal tootsid nad nii palju praaki, et nende patud nuheldakse veel tänagi Keskerakonna kaela! (Andke andeks Metsamaa mainimine - surnutest räägitakse tavaliselt head, kuid kontekst sunnib meenutama just sellises valguses.)
Samuti tahaks ma teada, mis hea keskmees on Feliks Undusk, kes varasema reformierakondlase ja raadioajakirjanikuna kirus Savisaart nii, et juhuslikult tema kõrval seistes tundsin sügavat piinlikkust. Miks peab mulle varsti pärast seda koju tulema Kesknädal, kus Undusk on esiküljel kui eeskujulik keskerakondlane - selle eest, et ta Reformi reetis? Pealegi tõi ta kaasa oma "luukere" Ookeani erastamisest.
Millega sai kuulsaks linnavolikogu esimehe nõunikuks tõusnud Rene Kuulman? Kõrtsiskandaaliga ja purjus peaga. Kuid millised on tema erakondlikud väärtused? Mina juhtumisi tunnen tema isa, kes on tubli mees ja oli vahepeal Õigusjärgsete Omanike Liidu Tallinna osakonna esimees. Temal oli hea seltskonnas kiidelda, et pani oma poja Savisaare lähikonda tööle, nagu hoiaks sellega Savisaarel silma peal. Samal ajal lootsid Savisaares päästeinglit näha ju hoopis sundüürnikud!
On siin mitmeid nimesid, kes on käinud ühest erakonnast teise ja toonud endaga kaasa vinged skandaalid. Pärast sellist "ajalugu" ei maksa midagi kinnitus, et "Keskerakond on suur ja vanim partei". Mis sellest kasu on? Inimesed maakondades, osakondade liikmed ja esimehed teevad igapäevast musta tööd, seistes rahva ja erakonna tipu vahel, ning peavad vastama küsimustele, mille vastuseid nad tegelikult ei tea. Kuid erakonna kvaliteeti, liikmete arvu tõusu ja valijate häälte organiseerimist oodatakse millegipärast just neilt.

Teine viga - olematu rahvusvaheline koostöö

Kuuldavasti sihib Keskerakond Reformierakonna kõrval Liberaalsesse Internatsionaali. Milleks? Soome Keskparteil on seal tõepoolest koht, sest Keski Soome nimekaim ajab väga parempoolset poliitikat. Igatahes mitte niisugust poliitikat, millest räägib Peeter Kreitzberg. Liberaalne Internatsionaal on eesti keeles ja eesti mõttes väljendatuna omanike selts. Ta on kaugel igasugusest vasakpoolsusest. Siim Kallas sobib nende seltskonda igal juhul palju paremini kui Edgar Savisaar.
Res Publica neelab ilmselt alla kaduva Isamaa ja ühineb seeläbi euroopalike konservatiividega. Mis jääb alles?
Midagi pole parata, jõuame paratamatu tõdemuseni - endiselt seisab tühi sotsiaaldemokraatia plats. Kõik trügivad paremal ühes hunnikus, isegi Villu Reiljani partei, mis aga talumeeste poolt on mõistetav.
Mõõdukad lamavad maas ja Keskerakonnal oleks kerge neid üle võtta, kui jätta vihasemad Keski-vastased kõrvale. Mõistus ja mõistlikkus peavad lõpuks võitma ka vasakul tiival. Seega peaks Keskerakonna rahvusvaheline eesmärk olema ühinemine Sotsialistliku Internatsionaaliga. Korrastuks ja selgineks terve Eesti poliitika maastik.

Juhtivatele kohtadele jõuavad sageli poliitikud, kes ei kasva erakonna enda seest ja neil puudub kauaaegse erakonnaliikme karastus ja usaldusväärse poliitiku vundament. Sellega kaasnevad skandaalid ja väheneb valija usaldus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)