Murtud Rukkilille päev: Küüditatute kannatuste meenutamine aitab oma riiki hoida

Neli tundi väldanud ürituse juhatasid sisse Mõniste kooli õpilased. Avasõnad lausus peakorraldaja, Murtud Rukkilille Ühingu esimees Enno Uibo. Mõniste valla poolt andis tervitussõnad edasi volikogu esimees Kaino Zilmer. Sõna võtsid kaitseminister Jaak Aaviksoo, Harju maavanem Ülle Rajasalu, kindral Johannes Kert, Murtud Rukkilille Ühingu noortekogu juht Simmo Saar, Memento esindaja Aino Kiiver ja Eesti Looduskaitse Seltsi Varstu osakonna juhatuse esimees Silver Sild.

Mälestuskompleksi tammesalu sai täienduse kaitseministri, Harju maavanema ja Memento esindaja istutatud tammedega. Nende kõrval kasvab jõudsalt ka president Arnold Rüütli poolt  14. juunil 2006 istutatud tammepuu.

Anti kätte tänumedaleid ja -kirju. Mõniste näitering ja ansambel etendasid näidendit eestlaste vabadusvõitlusest läbi aegade. Maastikumängus võtsid mõõtu skautide ja noorkotkaste võistkonnad.  Jagati kohalike kokkade vaaritatud hernesuppi. Kogu üritusele andsid tooni kaitseväe Kuperjanovi pataljoni sõdurid, kes tutvustasid kohalviibijaile oma tehnikat.

Minevikuõuduste kordumine ebatõenäoline

Enno Uibo ütles oma sõnavõtus, et kodu kaotamine on nagu niidi katkemine - selle saab küll hiljem kinni siduda, ent sõlm jääb alles. Uibo sõnul on küüditamise puhul tegu kuriteoga, millele ei leidu kuskil ega kunagi õigustust. Ta sõnas, et eestlane on loomult visa, ja tänu sellele saadi ka küüditamisest üle, kuid iga represseeritu hinges püsib siiski küsimus: kas saame samade sündmuste kordumist vältida? 

Jaak Aaviksoo sõnul jäi eestlastel 70 aastat tagasi, hoolimata paarikümne aasta pikkusest iseseisvusest, puudu nii ühtekuuluvusest kui ka otsustusvõimest kurjusele vastu astuda. Hetkel valitsevat olukorda pidas Aaviksoo paremaks, tõstes esile kaitseväe tublidust ja rõhutades, et täna on Eestil liitlased, kellega koos missioonidel viibides tõstetakse ka oma riigi kaitsevõimet ja hoolitsetakse selle eest, et 1941. ja 1949. aasta sündmused ei korduks.

Sama meelt oli Johannes Kert, kelle sõnutsi kuulub Eesti maailma suurimasse ja võimsaimasse relvaliitu NATO-sse ning on tänu sellele oma kaitsevõimelt viimase tuhande aasta parimas seisus.

Meenutamine tugevdab kaitsevõimet

Nii Aaviksoo kui ka Kert leidsid, et Murtud Rukkilille päeva laadsetel üritustel on oma kindel koht kaitsevõime ja kaitsetahte tugevdamisel.

"Selleks et oma arengut ja tulevikku ette näha, tuleb minevikku tunda," kommenteeris Kert ajalooteadmiste mõju kaitsevõimele. Ta pidas Murtud Rukkilille Ühingu tegevust väga positiivseks ja leidis, et noored ajateenijad peavad olema kursis, milliseid kuritegusid 1941. ja 1949. aastal korda saadeti.  Samuti leidis ta, et kaitsevägi peaks ka edaspidi Murtud Rukkilille päeval osalema.

Aaviksoo sõnul on meie õigus ja lausa kohustus meenutada minevikus toimunut. Murtud Rukkilille päeva tähistamist pidas ta oluliseks, sest sellised sündmused on elavamad ja huvipakkuvamad kui kuivad raamatud ja ehk ongi just selline formaat sobiv erinevate noorteühenduste harimiseks ja kokkutoomiseks. Aaviksoo arvates on nendesse aastatesse, mis Teise maailmasõja ja taasiseseisvumise vahele jäävad, suhtutud liiga leigelt. Tema sõnul on küüditamine Teise maailmasõja järgses maailmas suhteliselt haruldane inimsusevastane kuritegu, mida unustada ei tohiks.

Represseeritute mured: noorte vähene huvi mineviku vastu ja riigi leige suhtumine

Osalejad pidasid päeva igati kordaläinuks. Helve Kõiv, kes ka ise Siberi õhku hinganud, kiitis kaitseväelasi ja kurtis, et riik on represseeritute bussipiletite kompensatsioonimehhanismi liialt keeruliseks teinud. "Selle viissada krooni võiks ilma sotsiaalametnikke koormamata küll ära maksta," lisas kergelt ärritunud proua Helve. Samuti olevat osa represseerituid juba voodihaiged ning riigi tuge pole neil kuigi palju tunda. Ka noorte huvitundmine ja vanemate kannatuste vähene väärtustamine on proua sõnutsi üks murepunkte.

Samas leidis Milvi Tammemägi, et noortel on oma elu elada. "See on nende aeg ja nemad peavad elama oma elu," sõnas samuti omal ajal Siberisse küüditatud naine leplikult.

Kui noorte suhtumise puhul oli saatusekaaslastel erimeelsusi, siis Murtud Rukkilille Ühingu kavatsust rajada represseeritutele oma pansionaat kiitsid mõlemad prouad ja ka Elmar Kangur. Arutleti vaid murelikult: kust leida vajalik rahasumma...

Represseeritute aitamine on riigi mure

Aaviksoo ja Kert nentisid, et kodumaalt sunniviisil väljasaadetute aitamine on riigi kohustus. Ühingu soovi rajada küüditatutele päris oma pansionaat pidas Aaviksoo mõistlikuks. "Ilmselt on riigil omad kohustused sellega seoses, millise ministeeriumi kaudu - kuivõrd sotsiaalministeeriumi, kuivõrd kaitseministeeriumi -, kuivõrd tuleks vahendid leida võib-olla eraldi represseeritutefondist, ei oska täna öelda," kommenteeris kaitseminister.

Kindral Kert pidas mõtet tähelepanuväärivaks: "Eelkõige, kui see idee meeldib neile inimestele, kellest juttu on, siis miks mitte. Riigipoolne  toetus võiks ja peaks olema, kuigi ma ei ole küll see mees, kes riigi rahakotti loeb." 

Järgmisel aastal jälle

Murtud Rukkilille Ühingu esimehe Enno Uibo sõnul on päeva korraldamine küll vaevarikas, ent vajalik. "Õnneks on Mõniste vald meid palju aidanud. Ilma vallarahva panuseta oleks õnnestumine kahtluse all," sõnas Uibo.

Nii tunnustaski ühing toetamise eest tänukirja ja -medaliga Kaitseministeeriumi, Mõniste valda, Võru maavalitsust, Urmas Reinsalut, Tõnu Lindebergi, Meelis Mõttust, Enn Noorkõivu, Siiri Uibot ja Hillar Lüüsi. Päeva korraldamisele kaasaaitamise eest tunnustati tänukirjaga kokku viitteist isikut ja organisatsiooni. Lisaks neile andsid oma panuse pisut enam kui kolmkümmend Mõniste inimest, neid tänasid korraldajad meepurgiga.

SIMMO SAAR, Murtud Rukkilille Ühingu noortekogu juht

Pildiallkirjad:

UNUSTAMATU AJALUGU: Mõniste näitering ja segaansambel esitavad näidendit vabadusvõitluse ajaloost.

NOORTE HUVI: Kaitseväelane tutvustamas noortele huvilistele kaitseväe relvastuses olevat kuulipildujat.

TÄNU: Maastikumängu parimate autasustamine "Eesti Kodu" mälestusmärgi juures.

Jaga |