Mahetootmise perspektiiv Eestis

PEETER PRASS,      23. märts 2005


Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, kus inimeste, mulla, taimede ja loomade vahel püütakse luua võimalikult tasakaalustatud ja harmoonilisi suhteid.

Siin ei kasutata kontsentreeritud kiirelt lahustuvaid mineraalväetisi ja agrokemikaale ning hoolitsetakse põhjalikult loomade heaolu ning looduskeskkonna säilitamise eest. Mahepõllumajandus on heaks võimaluseks lahendada samaaegselt paljusid toidu tootmise, keskkonna, loomade heaolu ja maaelu arengu probleeme. See sobib hästi kokku ka paljude muude maamajandustegevustega, näiteks taluturismiga.

Pinnad ja mahud suurenevad
Mahepõllumajandusele on ette nähtud suuremad toetused, mis peaksid kompenseerima väiksemast keskmisest saagikusest ja suuremast töökulust tingitud väiksemaid tulusid ning on ühtlasi tasuks hindamatu väärtusega puhta keskkonna "tootmise" eest.
Mahepõllumajandus on muutunud järjest populaarsemaks mitte ainult tootjate, vaid ka tarbijate seas. 2004. aasta lõpuks oli meil mahetootjaid 810, kellest 453 tegeles taime- ja loomakasvatusega, 351 vaid taimekasvatusega ja kuus üksnes loomakasvatusega, sh mesinikud.
Mahepõllumajandustootjate arvu ning mahepõllumajandusliku maa pindala juurdekasvu on viimastel aastatel Eestis olnud, mis on jõudnud üle 46 000 hektari.
Hinnanguliselt moodustas 2004. aastal mahepõllundusmaa üldisest põllumajandusmaast veidi alla 5%, sealhulgas maheteravilja all oli 2004. a veidi üle 1,3% teravilja külvipinnast (saak ligikaudu 6000 tonni) ning kartuli all oli umbes 1,2% (saak ligikaudu 2500 tonni). Ligi 80% mahemaast oli rohumaa all.
Seepärast areneb hoogsalt ka maheloomakasvatus, kus mahepõllumajanduslike nõuete kohaselt peeti 2004. a ligi kolmandik lammastest ehk 11 201. Piimalehmadest olid maheloomad 2287 ehk veidi üle 2%, kelle piima kogutoodang ületas 10 000 tonni. Lisaks tõuseb mahedalt peetavate lihaveiste arv, keda on samuti üle kolmandiku nende koguarvust.

Mis on ökomärk?
Kaasaegne tarbija on hakanud märkama ning hindama kaubamärke ja kvaliteeti. Põllumajandusministeerium on välja töötanud uue ökomärgi, mis rakendub märtsi lõpuks. Ökomärk võib toodetel olla nii tekstiga kui ilma, näiteks mesinduses ja kalakasvatuses.

Ökomärk kinnitab, et märgistatud toode on kasvatatud ja töödeldud vastavalt mahepõllumajandusliku tootmisviisi nõuetele ja tagab, et tootmisel ei kasutata geneetiliselt muundatud organisme, ioniseerivat kiirgust ning ökoloogilises tootmises lubamatuid aineid. Kõik mahepõllumajanduse ettevõtted läbivad vähemalt kord aastas riikliku kontrolli.
Täna on mõnedes edumeelsetes supermarketites juba müügil üksikuid mahetooteid, toimib kastimüügiskeem "Ökosahver" ja on ka mõned nn tervisepoed. Teatud koguses toimub mahetoodangu sissevedu ELi liikmesriikidest, kus huvitutakse ka meie toodangust.

Täna müüakse mahetooteid paljudel juhtudel veel ilma vastavalt märgistamata tavatoidu hulgas, kuna seni on mahetoodangu laialdase pakkumise komistuskiviks olnud arendamist vajav turukorraldus. Suhteliselt hajali paiknevate väikeste koguste tõttu on seni vähe ka mahetoidu töötlejaid ja käitlejaid, kes peavad selleks läbima veterinaar- ja toiduameti poolse tunnustamise.

Tänavu ongi kavas ökomärgi ja üldse mahepõllumajanduse laiaulatuslikum avalikkusele tutvustamine eesmärgiga teadvustada kõigile tarbijatele seda kvaliteeti, mille eest nad mahetooteid ostes maksavad. Nii on tarbijal lihtsam valida ning sisseoste tehes ise otsustada, millist toitu ja sellega seotud elukeskkonda ta oma lastele soovib.
Veel on põllumajandusministeeriumil plaanis mitmed koolitus-, turuarendus- ja koostööprojektid, millest olulisem on internetiturg saadaoleva mahekaubaga, millega seondub ka andmebaas maheda maaturismi arendamiseks. Peale selle on praegu töös mahepõllumajanduse arengukava väljatöötamine.

Odavam on maksta puhta kasvatamise eest
Mahepõllumajandus on tihedalt seotud keskkonnakaitsega ja sealjuures eriti põhjavee kaitsega. Põhjavesi toidab pea kõiki meie jõgesid ja järvi ning selle varu ja kvaliteet on piirkonniti väga erinev. Erinev on ka põhjavee kaitstus reostusallikate eest, mis sõltub eelkõige pinnakatte paksusest ja ehitusest.
Kui niinimetatud punktreostusallikatele on veel kuidagi võimalik rajada veepuhastusjaamu või vältida reostamist ettevaatusabinõudega ehituses ja rakendada muid abinõusid, siis neid pole võimalik rakendada ulatuslikel põhjavee toitealadel, kus asub sageli just meie kõige parem viljelusmaa. Seal oli kord juba põhjavesi ulatuslikult nitraatidega kahjustatud, kuid on nüüd kümneaastase põllumajanduse madalseisu tõttu, kui ei kasutatud enam endistes kogustes mürke ja mineraalväetisi, oluliselt paranenud. Mahepõllumajanduse rakendamine seal võimaldaks varasemaid vigu vältida.

Valik on siin meie teha, kuid selleks on põllumeestele vaja vastavat nõu ja maksta toetusraha! Õnneks aitab meid selles Euroopa Liit, kus kibedate kogemuste najal on jõutud arusaamale, et odavam on põllumeestele rohkem maksta puhta toodangu eest kui maksta kinni odavast ja intensiivsest tootmisest tingitud keskkonnakahjud ning kulutada meeletuid summasid reostusest puhastamiseks, mis alati ei olegi võimalik.
Peale selle on seal probleemiks põllumajandussaaduste ületootmine, millest lahtisaamiseks tehakse suuri kulutusi, kuni selleni välja, et kohati köetakse teraviljaga katlaid!
Meil, kus täna kasutatakse pindalaühikule mineraalväetisi 20 korda vähem ja mürkkemikaale 15 korda vähem kui näiteks Hollandis, oleks täielikult mahetootmisele üleminek palju lihtsam ja efektiivsem ning seda toetab üha kasvav turunõudlus mahetoiduainetele.

Kasutatava põllumajandusmaa hulk, mis Eestis viimasel viiekümnel aastal on kõikunud miljoni hektari ümber, on viimase kümne aastaga langenud ligikaudu 50% sellest. Nii oleks võimalik see nüüd mahetootmiseks uuesti kasutusele võtta, sest just sellisele toodangule on turgu piisavalt!

Eelnevast hoolimata on raske loota, et kogu meie põllumajandust õnnestuks kiiresti mahedaks viia. Seega küllap jääb vähemalt mõneks ajaks alles nn tava- ehk konventsionaalseks põllumajanduseks nimetatu, mida mõned ekslikult traditsiooniliseks põllumajanduseks kutsuvad. Sellise põllumajanduse iga on ju vaid mõne aastakümne pikkune, samas kui enne seda viljeldi tuhandeid aastaid ilma mineraalväetisteta.
Tavapõllumajanduse suurimaks probleemiks on saanud mulla huumusesisalduse pidev langus, mis toob endaga kaasa muid probleeme, näiteks põuatundlikkuse.

Tellida saab juba täna
Mahepõllumajandus ei ole vaid põllumajandussaaduste tootmine, vaid see on osa elustiilist ehk elufilosoofiast, mida lühidalt nimetatakse säästvaks ehk jätkusuutlikuks arenguks ning millele, peale inimkonna väljasuremise, tegelikke alternatiive ei olegi. Meil ei ole kusagilt võtta mitut maakera, mida oleks vaja selleks, et kõik tänapäeval olemasolevad inimesed saaksid elada nii nagu nn arenenud maailmas! Kergesti kasutatavate loodusvarade lõppemine on niigi juba lähiaastakümnete küsimus ning peale selle ületab saastamine paljudes piirkondades loodusliku taastumisvõime.
10. märtsist 10. aprillini võetakse Taimetoodangu Inspektsiooni maakondlike büroode kaudu taas vastu kõigi põllumajandustootjate, sh mesinike avaldusi mahepõllumajandusega alustamiseks. Kui alustatakse ainult mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, katmikkultuuride või seenekasvatusega, saab tunnustamist taotleda aastaringselt. Mahepõllumajandusega jätkajail on oma andmete teatamiseks aega 27. maini. Taimetoodangu Inspektsiooni koduleheküljelt www.plant.agri.ee saab kogu vajaliku info ja käitumisjuhised. PRIA võtab mahetootjate toetusetaotlusi tänavu vastu 2. maist kuni 27. maini. Mahetoodangut on aga tellida võimalik juba täna (vt http://www.sahver.ee).

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)