13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Viit erinevat sorti eestlasiMART RÕKALO, 16. jaanuar 2008(Vt ka „Kas alama sordi väliseestlased?" – Kn 19.12.2007) Omaaegne Rahvarinde eestseisuse liige ja 1992–1995 Riigikogu liige keeleteadlane Mati Hint on kirjutanud raamatus „Minu vaade maale ja merele. Raamat Madise mälestuseks" väga tähendusliku pealdisega „Mis me talle nimeks paneme?" 11. peatükis (lk 371) järgmist: „Väliseestlased olid Eesti taasiseseisvumise järel pika aja kestel Eestis absoluutselt privilegeeritud inimeste ja kodanike rühm, kelle esimese Eesti aja nostalgia, majandushuvid ja poliitilised ambitsioonid määrasid ülisuurel määral Mart Laari valitsuse poliitika ja ka „Isamaa" domineeritud Riigikogu seadusandluse. Ega siis asjata venekeelsest inimesest väga heaks eestikeelseks eesti luuletajaks õppinud Valeria Ränik (enne eestistamist Poprjanik, *1964) ei kirjutanud noil iseseisvuse algusaastail, et inimesed jagunevad Eestis viide kasti: 1) kõige kõrgemal on väliseestlased, siis 2) välismaalased, siis 3) kodueestlased, siis 4) venelased, ja 5) kõige viimasena Venemaa eestlased. Neil viimastel oli muide tihti kõige raskem saada Eesti kodakondsust, isegi kui nad olid eesti kirjanikud (nagu Rudolf Rimmel) või eluaeg olnud Tartu ülikooli eesti filoloogia osakonna haridusega eesti keele õpetajad (nagu Eduard Mäetagas Kilingi-Nõmmel). Väliseestlased tõusid Eestis kõigi erialade asjatundjateks, paljude poliitikute nõunikeks ning mõistagi valitsuskabineti liikmeteks ja diplomaatideks, kes suunasid Eesti välispoliitikat." Edasi on Mati Hint esitanud väga traumaatilise koostöökogemuse Austraalia eestlase, botaanik Tiiu Salasooga, kes kujutles, et ta on ka keeleteadlane. „Kogu mu 40-aastase teadusliku tegevuse kestel ei ole mul olnud teist nii masendavat, mõnitusterohket ja alandavat koostööd, [---] Projektis osalenud kodueestlaste [---] osaks jäi tasuta töö [---] ning lõpuks rikuti enne trükkimist paari tehnilise klahvivajutusega ära ka see vähene mõistusepärane, mis sellesse [---] ühistöösse oli õnnestunud sisse võidelda." Üldisema tähendusega on sedastus, et „Eestis oli loodud õhkkond, kus väliseestlase seisukohad, ükskõik kui asjatundmatud, seati igal juhul kõrgemaks kui kodueestlase asjatundmine". Viimati muudetud: 16.01.2008
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
