No kuidas sa seda kiidad?!

Eestlastel on sekspuhul, kui lood kehvad, ikka olnud kombeks öelda: "Kala hakkab mädanema peast." Ei tea, kas just seepärast olidki nõukogude ajal poes müügil tünniheeringad, millel oli pea ära lõigatud? (Aga miks peakski väikesepalgaline tööline maksma selle eest, mida ta ei söö?) Rahvas hakkas selliseid "p-ta" heeringaid kutsuma "valitsuse heeringateks". Kala- ja lihaletid olidki siis tõesti enamasti tühjad või tühjavõitu. Kes olid selles süüdi? Eks ikka need, kes Eestis 1940. aastal karjusid "tööd ja leiba!", kuigi sellest siin puudust ei tuntud. Eesti põllumajandusse toodi tööjõudu Poolast ning silgu ja liha kui leivakõrvase järele ei kisanud keegi.

Nüüd on Eesti 20 aastat jälle iseseisev olnud, aga kuhu oleme oma riikluse ja majandusega jõudnud, seda pole vaja selgitadagi. Teiste vigadest meie juhtorganid õppida ei taha ja oma vigade päris häbematuks õigustamiseks kostavad vabandused: "Ärge unustage, kust me tuleme!" Õigem oleks aga ausalt välja öelda, kuhu me läheme.

Tulime NSV Liidust, kus oli vaid üks partei, keda nimetati rahvasuus "juhtoinaks" ja kellel polnud kellegagi vaielda, aga vahetevahel mõeldi ka oma kodanike heaolule. Nüüd on parteisid palju ning neil jääb aega kodanikele mõelda vaid mõned kuud enne valimisi - ülejäänud valimistevaheline aeg kulub omavaheliseks kiskumiseks.

Päris esimene Eesti Vabariik sündis Venemaast, tsaariimpeeriumist. Riiki hakkasid juhtima sealsetes asutustes ja ettevõtetes töötanud eestlased. Need mehed tõepoolest mõtlesid peaga ja Eesti tuleviku heaks. Kuid millega mõtlevad nüüdsed riigijuhid, kui hämavad vaid minevikuraskustest ja kiidavad Euroliidus olemist? Lihtne asi - toiduainete hinnad on Eestis teiste riikidega võrreldes kõvasti kõrgemad, aga meie europalgad 3-4 korda madalamad. Paljud kinnitavad, et põhjus on selles, et Eesti jõudis Euroliitu siis, kui pulmade asemel algasid matused. Kuidas saab sellega rahul olla?

ANTS  KULL, Tallinn

Jaga |