Sotsioloogid leiavad: lõimumise lipukirja tuleks muuta

TIIT MAKSIM,      10. oktoober 2007


Loodetud suur, kõiki hõlmav lõimumine on seni jäänudki sündimata. Vaid 28% eestlastest ja 20% eestivenelastest veel usub, et kogu vaev ja kõvad kulutused Eestis elavate erinevate rahvaste sulandamiseks Eesti ühiskonda pole tühja läinud. Koguni 52% eestlastest ja 69% eestivenelastest aga peab seniseid integreerimisponnistusi ebaõnnestunuks.

Kehvad tulemused tehti Tallinnas üldavalikuks läinud kesknädalal, kui Eesti Avatud Ühiskonna Instituut tutvustas oma sotsioloogilist uurimust „Rahvussuhted ja integratsiooni perspektiivid Eestis".

Kohemaid sai välja pakutud ka tee olukorra parendamiseks – senise võimalikult ulatuslikuma eestistumise asemel oleks õigem hakata mitte-eestlastelt taotlema paljudele ehk teistsugust suhtumist, mida tuleks nimetada

„venekeelne eestimeelsus".

Publikupoolelt kostnud arvamusele, et see määratlus on kõigiti lootustandev, vastuvaidlevaid hääli kuulda polnud. Selline integratsioon enam ei rajaneks peamiselt keeleõppel ja kodakondsuse kättesaamisel, vaid pakuks avaramat käsitust ja võiks esindada rahvussuhetes uut kvaliteeti. Seda kõike ikka selle nimel, et meil kujuneks oma riigile lojaalne ühtne kodanikkond. Uudetud integratsiooni märksõnadena tõstavad sotsioloogid esile kaasatuse, turvalisuse, sallivuse, suurema usalduse.

Käsitletud küsitlusel, mille sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll tänavu juulis üle Eesti läbi viis, anketeerides 1007 inimest vanuses 15–74 aastat, oli esmaseks sihiks saada ülevaade rahvussuhetest pärast tänavusi rahutuid aprillisündmusi. Uuriti integratsiooniprotsessi kulgu, rahvusvähemuste integratsioonisuutlikkust ja integreerumist takistavaid tegureid. Välja selgitati eestlaste valmisolekut omapoolselt kaasa aidata eestivenelaste integreerumisele ning eestlaste ja eestivenelaste meediatarbimistendentse.

Vaadeldi eestivenelaste identiteeti mõjutavaid tegureid ja seda, mil viisil nad seovad oma tulevikku Eestiga. Kõrvale ei jäetud ka Venemaa tähendust rahvussuhete pingestamisel Eestis.

Oma arvamuse avaldanuist 675 olid eestlased. 332 venekeelse vastaja seas leidus Eesti kodanikke 50%, määratlemata kodakondsusega isikuid 29%, Venemaa kodanikke 20% ja muude riikide kodanikke 1%.

Vigadest tasub õppida

Eesti rahvastikus esindatud rahvuste lõimumine on tänavu kogenud kibedaid õppetunde – nõnda tõdesid üpris rohkele kuulajaskonnale uurimistulemusi tutvustades aruande koostajad Iris Pettai (projektijuht) ja Ivi Proos. Nende sõnul kujunes aprillis juhtunu nii eestlastele kui ka suurele osale eestivenelastest tõeliseks shokiks – selle tagajärjel rahvustevahelised suhted uuesti pinguldusid ning asetleidnu järelmõjud võivad kaua kesta. Põhjuseks pole muu, kui Pronkssõduriga seonduvate konfliktide täiesti erinev mõtestamine eestlastel ja venelastel.

Et senitehtud vead edasikestval integreerumisel ei korduks, tuleb koolitada nii otsustajaid kui ka otsuste elluviijaid, märgiti pressikonverentsil. Seda enam, et eestlased ja venelased käsitavad integratsiooni ja assimilatsiooni nii erinevalt.

Kui 1980ndatel aastatel üritati Eestis ellu viia ulatuslikku venestusprogrammi, tugevnes eestlaste rahvuslik identiteet, et suurejooneline ettevõtmine „ühtse nõukogude rahva" aretamiseks lõppes siin läbikukkumisega. Samas aga tasuks meelde jätta igati õigustatud mure: kas vene kooli järkjärguline üleviimine eestikeelsele õppele ei või liigtõtliku, räpaka tegutsemise korral samuti anda tagasilööke? Sest iga surve (aga õppekeele osalinegi vahetamine võib mõnele selliselt mõjuda) tekitab vastusurve.

Riigikeelt osatakse üha paremini

Kuna riigikeele oskamist motiveerib Eestis üsna selgesti töökoht, on noorte (15–29 a) eestivenelaste positsioonid kujunenud eestlaste omast tugevamaks – kahe kohaliku keele oskus avab neile lisavõimalusi. Käimasolev gümnaasiumireform toimib keelekiirendina, ning eesti keelt mõistvaid eestivenelasi on sotsioloogide andmeil järjest rohkem. Parima riigikeeleoskusega on kuni 29-aastased kõrgharidusega ja Eesti kodakondsusega eestivenelased.

Keeleoskuse kohta märgiti, et samas tempos, milles eestivenelaste (eriti noorte) riigikeeleoskus jõudsalt kasvab, eestlaste vene keeles suhtlemise võimekus kahaneb. Eesti keeles suudab suhelda 70% kuni 29-aastastest vene noortest, sama vanuserühma eestlastest suudab vene keeles suhelda vaid 37%. Paraku aga eeldatakse paljudes majanduse ja teeninduse lõikudes töö saamisel mõlema keele tundmist enamal või vähemal määral; seda eriti seetõttu, et kolmandik rahvastikust on venekeelne.

Praegu on 63% Eestis elavatest täiskasvanutest suutelised suhtlema nii eesti kui ka vene keeles (68% eestlastest, 52% venelastest).

Mõnikord lööb aga välja eestlaste teatav keelehüsteerilisus: ühe osa eestivenelaste nõrk või veelgi kehvem riigikeeleoskus ärritab mõningaid väga; eriti neid, kes ei suuda rahulikuks jääda kaaseestlastegi keelekomistuste puhul. Uurimuses nenditakse: see asjaolu näitab, et eestlaste jaoks on venelaste eesti keele oskus põhimõttelise tähendusega, peegeldades eestivenelaste lojaalsust Eesti riigile.

Elu "infokõrbes"

Kui riigikeeleõpet Eesti vene koolides ja sellest johtuvat suutlikkust olla riigis toimuvaga kursis võib pidada heaks, siis paraku suur osa eestivenelasi elab Eesti elu suhtes ikkagi otsekui „infokõrbes". Nendele lähekski vaja Eesti allikaist lähtuvat venekeelset teavet. See puudutaks kogu elu riigis, sest venekeelsed inimesed tunnevad üpris suurt huvi Eesti käekäigu vastu. Eesti keelt hästi oskavatest mitte-eestlastest vaatab-kuulab eestikeelseid saateid iga päev juba 23%.

Eestis toimib kolm konkureerivat meediaruumi: eestikeelne; Eesti venekeelne meedia; Venemaalt lähtuv (eriti televisioon). Neist viimane tagab eestivenelastele n-ö virtuaalse Venemaa – selle, mis paistab teleekraanilt. Kuid ometi sinna ei taheta minna – Venemaa ei tõmba, sest hoopis olulisem sihtkoht on Lääs. Nii kujuneb mõnel eestimaalasel Eestiga sidususe süvenemise asemele rida: Venemaale ta ei taha, Eesti talle ei kõlba, Läände ta ei pääse... Tagajärjeks võib olla frustratsioon kõige sellest tulenevaga.

Keelehäda võib kehvemal juhul mõnel keelehäda ulatuda isegi apteeki, kus müüdavate ravimite tarvitusõpetused on sageli inglise, läti, eesti, poola jne keeles, kuid mitte vene keeles. Inimlikult mõistvat lahendust oleks ikkagi vaja.

Suhtumisi on kõiksuguseid

Vastukajad ilmsikstulnud kehvapoolsetele integreerimistulemustele ja ootused-lootused, et uutmoodi tegutsemine asja parandab, ulatuvad, nagu Eestile kombeks, seinast seina – leidub ägedat, vastuvaidlemist mitte sallivat hukkamõistu, aga ka kujunenud olukorra võimalusi arvesse võtvad mõistmist.

Ilmne on ka see, et hurraaoptimismiga võib olla integratsioonile riskantne läheneda. Ehk oleks arukam suhtuda mõnedesse nn uutmistesse skeptiliselt?

Üks näide. Kas ikka tõesti on jäägitult tõhusaim lahendus hakata vene koolides õpetama eesti kirjandust eesti keeles? Ehk mõne aja pärast mõistetakse, et viljakam olnuks eesti kirjandust (täpsemalt, Eestit ja eestlasi avavaid teoseid) vene koolis tutvustada ja eestivenelastele võimalikult omasemaks teha siiski vene keeles – nii nagu vene kirjandust on õpetatud eesti koolides?

Ja ehk tuleks eestlastel oma keeleasjadest tingitud üleelamiste puhul meelde tuletada minevikku. Kasvõi seda, kuidas tsaariaegses eesti koolis õpetati vene keeles, aga nõukogudeaegne eesti kool Eestis suudeti hoida eestikeelne. Vast muutub siis mõistetavamaks ka eestivenelaste keelekaotushirm ja nende püüdlus omakeelne, kuid Eesti elus osaleda suutev kool säilitada?

Andmed pakuvad põnevust

Arvudeküllase kokkuvõtte integratsiooniuurimusest paneb selle tellija, Tallinna linnakantselei välja oma netileheküljele. Sellega seoses tõstis kõnealuse uurimuse juhttegija Iris Pettai esile kohaliku omavalitsuse suurt huvi jõuda Tallinnale iseloomulikuks kujunenud pingete genereerumise põhjusteni.

Sotsioloogid on oma töö teinud – nüüd läheb järg sellest tulenevate ideede elluviijate kätte.


Rahvussuhete arengu etapid Eestis viimasel 15 aastal

Konfliktid ja vastasseis: 1991–1995

Kohandumine ja pragmaatiliste lahenduste otsimine: 1996–1999

Esimene integratsiooniprogramm: 2000–2007

Aprillisündmuste järgne aeg; uus integratsiooniprogramm: 2008–2013

Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2007


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)