Uus, Riigikoguta kord käes

TOOMAS ALATALU,      02. aprill 2003


Arvatavalt mäletavad vähesed, et ka Tallinnast üritati ära hoida USA eelmist rünnakut Iraagile. Vilniuse teletorni ründamine tõi 13. jaanuaril 1991 siia Boriss Jeltsini ja Tallinnas sai allkirjad Venemaa, Eesti, Läti ja Leedu juhtide pöördumine ÜRO peasekretäri poole palvega lükata edasi jõu kasutamine Iraagi vastu ning võtta arutusele hoopiski jõu kasutamine Balti riikides.

Neli päeva hiljem algas Bush vanema korraldusel operatsioon "Kõrbetorm" ning Jeltsini, Rüütli, Gorbunovsi ja Landsbergise ühiskatse suurt poliitikat teha jäi hüüdjaks hääleks kõrbes.

Asi lõhnas sõja järel

Üksteist aastat hiljem oli Eesti nende riikide hulgas, kes varakult teatasid oma toetusest USA võimalikule Iraagi-vastasele aktsioonile. Tuli aga välja, et isegi Eesti Vabariigi president ja valitsus said poole valimisest tulevases sõjas teada tagantjärele. Nagu Eesti välispoliitikas kombeks, tegid end riigiks riigis pidavad välisministeeriumi ametnikud selle liigutuse omapäitsi. Et sedapuhku lõhnas asi sõja järele, sai tegija avalikult pragada, ent seejärel tegid asjaosalised näo, et kõik on kõige paremas korras. Antud otsuse tegemise hetkest jäi Riigikogu valimisteni neli nädalat ja vana parlamendi volitused kehtisid veel eelmiselgi nädalal, ent ometi on fakt seegi, et Eesti parlament pole arutanud ega andnud oma toetust valitsuse nimel tehtud poole valikule. Mida on tehtud mujal (kas või Lätis).
Muidugi võib väita sedagi, et näete, Eestis polnudki parlamenti! See on tõesti nii (president Rüütli otsusega tuleb uus Riigikogu kokku alles 31. märtsil). Igati kentsakas seis, ent veelgi kummalisemaks tuleb pidada seda, et eesti ajakirjandus, mis andis nädalate ja kuude kaupa turmtuld eelmise Riigikogu pihta, hoidis kolm nädalat suu kinni Riigikogu kokkukutsumise koha pealt. Ehkki mõned päevalehed ja üks raadio pidanuksid kisama mis kole, siis kümnel päeval oli Riigikogu mittekokkukutsumise protsessi taga isik, kes oli kunagi kandideerinud Keskerakonna nimekirjas.

Asi pole juhuses

Mõistagi pole tähtsa probleemi mahavaikimine ja Keskerakonna sarjata jätmine teatud väljaannetes pelgalt juhus. Asi seletub väga lihtsalt. 2. märtsil toimunud Riigikogu valimiste järel kordus ju sama, mis 1992. a presidendi- ja 1999. a parlamendivalimiste järel - võitja (A. Rüütel, Keskerakond) jäeti võidust ilma. Hoopis teise koha omanik käivitas ka nüüd uue valitsuse loomise kõnelused ja et mitte neid segada, venitati Riigikogu kokkukutsumisega maksimaalselt - isegi Riigikohus kasutas kauaringelnud protesti läbivaatamiseks mitte seadusega ettenähtud minimaal-, vaid maksimaalaega. Lõpuks hakkas venitama ka president.
Tulemuseks on see, et kui VIII Riigikogu alustas tööd 16 päeva pärast valimisi ja IX Riigikogu 11 päeva pärast valimisi, siis X Riigikogu tuleb kokku 29 päeva pärast valimisi. (Võrdluseks - 16. märtsil 2003 valitud Soome parlament tuli kokku 25. märtsil). Justkui keegi ei teaks, et Riigikogul on menetlemata tuhandeid Euroopa Liidu liitumisega seotud dokumente!?
Konks on selles, et Riigikogu kokkutulek tähendab riigi teise ametimehe - Riigikogu esimehe ja tema kahe asetäitja valimist ning just nende valimiste käigus on alati selgunud võimalike koalitsioonide piirijooned. Esialgsed, sest näiteks 1995. a valis Riigikogu juhatuse üks, valitsuse aga pani kokku hoopiski teine koalitsioon. Just selles ongi põhjus, miks teatud seltskond ametnikke, kohtunikke ja presidenti kaasates vältis sel korral Riigikogu kokkukutsumist - kolme R-i koalitsioon üritas enne seda saada valmis valitsusprogrammi ja isegi ministrikohad ära jagada.
Isehakanud valitsuse tegijaid võib mõista - kartus kaotada on suur, ent olukord, kus Riigikogu valimiste järel saab riik esmalt valitsuse ja alles siis parlamendi, on igal juhul tõeline uus kord, kui kasutada Res Publica terminoloogiat. Osa Eesti eliidist on nagu kokkulepitult unustanud, et valitsusel ja parlamendil on eri funktsioonid ja et ei saa ühe tegevust blokeerida teise loomise nimel. Pealegi olukorras, kus parlament moodustab valitsuse, mitte vastupidi!? Toimuv on tõeline uus sõna poliitikas, sest ma ei tea ühtegi teist parlamentaarset riiki, kus nii toimitaks.

Elame ametnike riigis

Mujal on kõigile selge, et tegemist pole demokraatiaga, vaid ametnike riigiga. Paraku ei ürita meil keegi viimase tekkimist pidurdada. Kui juba välisministeeriumi asekantsler võis üksinda valida Eesti poole USA konfliktis Iraagiga ja tagantjärele olid kõik tema soleerimisega nõus, siis polegi enam mingi eriline ime see, kui grupp isehakanuid ja demokraatia valvekoer meedia "unustavad" mitmeks nädalaks Riigikogu olemasolu.
Ükskõik mida mainitud seltskond endast ei arva, on tegemist valija mõnitamisega - nüüd on ka puust ette tehtud, et valijat pole vaja, sest saab ilma tema valitud Riigikogutagi läbi. Nelja aasta pärast aga imestatakse taas, et eestlane ei taha valimistel käia. (Kui veel imestatakse, sest üks õukonnalehtedest kuulutas oma juhtkirjas Eesti madala valimisaktiivsuse heaks tulemuseks, valetades otsa, et niisugune aktiivsus olla demokraatlikus maailmas tavaline.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)