Vaba ketiloom?

MATI ROHTSAAR,      06. august 2003


Muinasjutus annab vaene mees ära kolm tilka verd, mispeale hakkab rikkus talle uksest ja aknast sisse sadama. Ent saanud olla seejärel aastakümneid hea elu peal, hakkab ta muretsema oma hingeõnnistuse pärast.

Mitte enam muinasjutus, vaid tegelikkuses lubatakse eesti rahvale jõukat elu Euroopa Liidus, ent hingeõnnistuseks meie rahvale on iseseisvus. Priiust on rahvas tagasi ihaldanud muinasajast saati, kui see mõõgaga Piibli nimel ära võeti.
Iseseisvusest pole rahvas kunagi ise loobunud - seda on ikka suurte rahvaste poolt väevõimuga võetud. Seega oleks septembri referendum esimene juhtum, kus rahvas ehk ise valib iseseisvuse pisendamise. Kui valik osutub selliseks, kardan ma, et me hiljem kahetsema hakkame. Sest millegi väärtust, olgu see lähedane inimene, liikumisvabadus või iseseisvus, mõistame valuliselt ainult siis, kui me selle kaotanud oleme. Võibolla pole veel inimene välismaal käinud ega lähegi niipea, kuid talle on väga oluline teada, et võib seda alati vabalt teha. Meil on kusagil vana emake, mõtleme, et ta vajaks meie abi, ent lükkame selle rahumeeli edasi selleks ajaks, kui varanduslikult veidi kosunud oleme. Ent äkki teda enam pole ja on piinavalt valus mõelda, et me ei saagi teda aidata.

Eestit võib tabada üldrahvalik depressioon

Kardan, et kui oleme osa oma iseseisvusest deklareerinud Euroopa Liidule, tabab meid üldrahvalik depressioon! Eriti veel siis, kui ehkki anname need kolm tilka verd, ei hakka rikkust sugugi kohe uksest ja aknast sisse sadama, vaid tuleb hakata hoopis rohkem nööripidi käima. On ju lubatud, et esiotsa läheb inimese elu raskeks - hinnad tõusevad mitmekordselt, palgad aga mitte kohe samavõrd, et paremaks läheb elu kolmekümne aasta pärast. Lohutatakse, et ka taasiseseisvumise algul lubasime kartulikoori süüa. Selline võrdlus on masendav demagoogia! Kartulikoori lubati süüa oma riigi iseseisvumise nimel (ehkki samas tekkis küsimus, et miks kartulikoori - kuhu siis kartulid jääksid?), praegu on jutt ju iseseisvuse vähendamisest! Ja kolmkümmend aastat - see mõjub vanemale inimesele peaaegu samuti kui ahastamine selle üle, et miljardite aastate pärast kustub päike - teda pole siis ju enam! Kas kolmekümne aastaga ei suudaks me isegi oma riiki õitsengule viia?

Kaob meie ilus Koidulaga raha

Kui hinnad ühtlustuvad Euroopa omadega, kaotame ostuturistid, sealt saadava kasumi, ning seejärel kaovad mitmed poed. Kaob ka meie ilus Koidulaga raha.
Miks me ei võiks Euroopa Liidu riikidele lihtsalt lepingupartner olla? Kas selline monstrum, sarnane NLiiduga, ei ole oma elu ära elanud? Öeldakse, et meie aitasime kaasa NLiidu kaotamisele - ehk annaks meie "ei" tõuke Euroopa Liidu reformimisele ja hääbumisele, uue kvaliteedi tekkimisele?
Suured riigid on läbi ajaloo ihanud veel suuremad olla, sh Baltimaade arvelt. Euroopa Liidu justkui laienenud piirid võivad meis eufooriat tekitada. Kuid Eesti pole kunagi soovinud enamat kui olla peremees omal maal, oma rahva üle.
Laienenud piiride pärast meil rind uhkusest ei paisu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)