Kaljulaid Delfis: Sisesõda Keskerakonna toetust ei mõjuta

Kaljulaid, kes ise kuulub Keskerakonda aastast 2001, meenutas kõigepealt varasemaid parteis aset leidnud sisesõdu.

 „Tallinna 1996. aasta kevadet ja Keskerakonna esimest kodusõda ma vahetult ei mäleta. Tean nii palju, kui olen hiljem kuulnud ja lugenud. Osa inimesi lahkus, loodi Arengupartei, mis üsna kohe hääbus ning leidis oma lõpu ühinemises Eestimaa Rahvaliiduga,“ märkis Kaljulaid.

 Teist sisesõda mäletab Kaljulaid hästi. „See oli teatavasti mitmete Siim Kallase valitsuse “endiste ministrite” (Mikser, Marrandi jt) mäss. Ajendiks valitsusest välja jäämine ning Keskerakonna kongressi otsus mitte toetada Eesti astumist Euroopa Liitu. Ilusad põhimõtted, mille nimel sõdida, kuigi seestpoolt paistis tavalise võimuvõitlusena. Mikser jt tahtsid parteid endale, Savisaar ei tahtnud anda. Edgar võitis, Sven kaotas,“ kirjutas Põhja-Tallinna linnaosa vanem.

 Kaljulaid meenutab, et Mikser tegi come-back’i Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena, ent siis vahetati ta erakonna kesiste valimistulemuste tõttu välja, misjärel langes välja ka valitsusest ja on pildilt täiesti kadunud.

 Kolmas sisesõda päädis Ain Seppiku, Kalle Laaneti ja mõnede teiste lahkumisega peamiselt Reformierakonda. „Laanet püsib poliitikas Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni lihtliikmena. Seppik jäi viimastel valimistel Riigikogust välja (ärge ainult öelge, et kandideeris, kuid ei tahtnudki saada). Mõlemad saavad vahel meedias sõna hiromantidena, kui on vaja lugeda Savisaare mõtteid,“ märkis Kaljulaid.

Neljas sisesõda lõppes Savisaare võiduga

Autori sõnul vallandus neljas sisesõda enne Keskerakonna korralist kongressi, ning see lõppes taaskord Savisaare võiduga ja on viimastel kuudel taandunud „nikerdamiseks“ piirkondade juhatuste tasemel.

 „Toimuva kujutamine mingi Savisaare erilise õelusena on tegelikult solvav Simsoni suhtes. Kui Kadri oleks võitnud, siis muidugi vahetaks ka tema parasjagu Savisaart toetanud piirkondade juhte seal, kus võimalik, endale lojaalsemate vastu. See pole isegi strateegia, vaid kõigest taktika,“ arvas Kaljulaid.

 Terased tähelepanekud

Järgnevalt tõi Kaljulaid välja mõned üldistavad tähelepanekud kõigi nelja episoodi kohta:

Esiteks. Vaatamata kuudepikkusele dramaatilisele valimisvõitlusele, tõdetakse lõpuks ikkagi, et Keskerakonnas valitseb diktatuur. Samal ajal kui kõigis teistes erakondades, kus esimehi määrab tagatuba, on „demokraatia“.

Teiseks. Savisaare vastaskandidaadid saavad enamasti teatud edu uudismeedias. Pikad usutlused ja persoonilood, esikaaned jne. Mis on vesi Edgari veskile, sest tiitel “peavoolumeedia kandidaat” tekitab erakonna lihtliikmetes pigem umbusku.

Kolmandaks. Teised erakonnad püüavad kaasa aidata, kinnitades, et teeksid muidugi Keskerakonnaga koostööd, kui vaid ...

Neljandaks. Keskerakonna toetus ja valimistulemus pikas perspektiivis ei muutu eriti sellest, et sõda toimub. Paistab, et valijad eelistavad pigem täielikku stiihiat (Keskerakond) või täielikku peenhäälestatust (Reformierakond). Hädas on need erakonnad, mis on üheaegselt poolkõvad ja poolpehmed.

 Uued pealetulevad valimised vaigistavad sisesõda

„Viimane tähelepanek muudab sel korral olukorra unikaalseks. Varasemalt on siseopositsioon lõpuks alla andnud ja lahkunud või välja visatud – igal juhul lõpetanud akna all. Sel korral midagi sellist ei paista kusagilt,“ tunnistas Kaljulaid.

 Autori hinnangul haruldasel valimistevahelisel aastal saab Keskerakond endale väikest võidukat sisesõda vabalt lubada. „Järgmisel aastal aga ühendab võitlus “välisvaenlasega” jälle read, sest kui ka omavalitsused langevad reformistliku üheparteirežiimi alla, siis on diktatuur Eestis täielik,“ arvas Kaljulaid lõpetuseks.

 Toimetuselt: Raimond Kaljulaid avaldas oma artikli nii eesti- kui ka venekeelses Delfis.

Refereerinud Kn

[fotoallkiri]  LÕHENEMINE 1995: Keskerakonnast eraldus Arengupartei, mille üks initsiaatoreid oli Tiit Made. Keskparteid valiti edasi juhtima Andra Veidemann.

Jaga |