Meie ei ole paar sokke

IMBI JELETSKY,      15. jaanuar 2003


Veetlev Kati Murutar teatab Postimehes, et pensionärid on juba ära ostetud. Ta peab silmas toda 500 krooni, mida saavad Tallinna pensionärid hinnatõusude kompenseerimiseks.
Mõne ajakirjaniku arvates on tegu hiigelsummaga, egas muidu Päevaleht kirjutanud, et eakatele avanesid rahakraanid. Ju sealt siis lausa kohinal arvatakse eurosid purskuvat! Planeeritud 100-kroonine pensionitõus tembeldati samuti juba ette valimiseelseks propagandaks. Mitu mainekat poliitikut ning isegi pensionieelikust kirjanik Ülo Tuulik teavad täpselt, et Keskerakond sel kombel hääli ostab. Lihtne on see elu ikka küll, kui asjad nõnda käivad. Andke andeks, head inimesed, pensioniiga ei tähenda õnneks seda, et peas on äkki aju asemel lubjakamakas, et mälu on nagu haugil - paar sekundit.
Valimiseelistust tehes mäletab eakas inimene seda, kes pensionitõusu lubas, täpselt samuti mäletab ta seda, kes selle nurjasid. Nii et omamoodi huvitav, kas hääleostjate propaganda paljastamine mitte paljastajaile endile bumerangina tagasi ei tule. Kui me eeldame, et hääl, s.t inimese veendumused üldse ostetavad on. Aga kas ikka on? Küsisin ühelt üle keskea jõudnud härrasmehelt, mida tema asjast arvab. "Pensionäride elu on raske, aga nende tõekspidamised ja veendumused on sügavamadki kui noortel. Need on kinnistunud pika elu jooksul ja raha eest neid ei muudeta. Kes annab õiguse arvata, et pensioniikka jõudnu on hampelmann mängumeeste käes?" Kolmandasse noorusesse jõudnud daam: "Mina ei ole 500-kroonine ega 100-kroonine ammugi mitte. Mina ei hääleta ühegi erakonna poolt raha eest, vaid seepärast, et ma ühe või teise poliitikat toetada tahan.
On vastutustundetu rääkida pensioniikka jõudnud inimeste kui sokipaari ostmisest." Lugupeetavad neiud ja noormehed, kaunid daamid ja härrad, aeg lendab ja peagi olete ka ise väljateenitud vanaduspuhkusel. Kas olete siis ostetavad-müüdavad? Tahaks loota, et mitte. Meie igatahes küll ei ole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)