Kes ja mis tapab inimesi?

Islamimaades nimetatakse rahva õigustundest tingitud mõrva aumõrvaks. Meie ühiskonnas tuleks nimetada mõrvu väärtuspõhisteks või õigusriiklikeks või demokraatlikeks. Tundub, et täpsem nimetus oleks demokraatlik mõrv. Koleda teo pisendatud nimetus. Analoogset – meil nimetatakse majanduse totaalset hävingut „suureks edulooks“.

Millegipärast on meie isamaalik, väärtustepõhine ja demokraatlik riigikord jätnud omad mõrvad defineerimata. Nagu mõrvu polekski, kuigi mõrvade arv pidevalt kasvab ja karistused leebuvad. (Täpselt nii nagu meil riigivõlga ei ole, aga on üüratud riigikodanike ja eraettevõtete võlad.)

Riik kaotas surmanuhtluse rahvalt nõu küsimata. Rahvas oli vastu. Riik, kaotades surmanuhtluse, veeretas elu üle otsustamise kurjategijate kätte. Riik sisuliselt erastas surmanuhtluse. Kellele? Kurjategijatele ja advokaatidele. Surmanuhtluse kaotamisega näiliselt humaanne riik devalveeris inimelu hinna, tegi kingituse kurjategijatele, lubades neil odavalt ja leebe karistusega tappa. Näiteks – tingimisi karistus või täisteenindusega vanglakaristus kannatanute (maksumaksjate) kulul.

Valitsus korrutab pidevalt mantrat, et demokraatlikus riigis tasuta lõunaid ja tasuta teenindust ei ole. On küll, ainult et kurjategijatele! Siit järeldus: meie riigis on demokraatia kurjategijatele ja rahvademokraatia puudub üldse; nagu on tüüpiline koloniaalriik demokraatia sildi all või fašism natsionaalsotsialismi sildi all. Nii saigi surmanuhtlusest eratöö ehk tapmine, ka poliitiline tapmine. Paljude ettevõtjate jaoks teenistus. Ohutusnõuete eiramine muutus kasumlikuks.

Transpordivahendite omanikele ja joomase peaga rooliistujatele on see väikese riskiga hobiks. Jõustruktuuride teenistujatele raha ja kuulsuse allikaks. Tappa terrorist, separatist või teisitimõtleja on nn väärtuspõhistele „isamaalastele“ auasi. Nagu Savisaare pildi tulistamine oli Laarile isamaalik Eesti asja ajamine. Kurjategijatele paradiislikus riigis töötavad valitsus, parlament, president, jõustruktuurid, kohus, seadusandlus jt riiklikud süsteemid nii tõhusalt palgasüsteemi kaudu – iga indiviid tsenseerib iga väljaöeldavat sõna, muidu ta kaotab töökoha, raha ja isegi elu.

Viljandi õpetaja tapmine pakkus musternäidet kogu riigis vohavast kantseliidist (tsenseeritud sõnamulinast). Riik kallatakse üle kantseliitlike vägivallaõigustustega ja üleüldise süüdimatusega. Demokraatlik kord ja demokraatia üldse on nagu solgiauk, kuhu kõlbab kallata kõike. Võimatu on keelustada vägivalla õigustamist ja pisendamist nii riigi sees ja Euroopa Liidus kui ka ülemaailmses monopolistlik-koloniaalses süsteemis. Kantseliit ja enesetsensuur ei luba orjalikul ametnikkonnal välja öelda, et meie riik pole iseseisev, olles maailma koloniaalriikide vahel jagatud koloonia.

ÜLO PALOVER, talupidaja Võrumaalt Lasvavallast

Jaga |