Minu aasta Tais – Naeratuste Maal

13. juuli 2006

Tai Kuningriik tõusis eriliselt eestlaste teadvusse seoses 26. detsembri tsunamiga. Mul oli aga võimalus just sel ajaloolisel aastal õppida selles kauges riigis, mis sai mulle küll väga lähedaseks. Ütlen kohe...
Tai Kuningriik tõusis eriliselt eestlaste teadvusse seoses 26. detsembri tsunamiga. Mul oli aga võimalus just sel ajaloolisel aastal õppida selles kauges riigis, mis sai mulle küll väga lähedaseks. Ütlen kohe alguses ära, et sel kujuteldamatul tsunamipäeval olin Eestis koolivaheajal ja magasin rahulikult jõuluund. Mis seal tegelikult toimus, aimasin alles siis, kui käisin oma koolikaaslastega veebruaris ja aprillis abistamas tsunamiohvreid.

I osa. ÜLDINE
Tai piirneb Myanmari, Laose Kampuchea ning Malaisiaga. Pindala on 514 000 ruutkilomeetrit, elanike arv erinevatel andemetel kuni 61 miljonit inimest. Pealinnas Bangkokis elab 6–9 miljonit inimest. Suurlinn Bangok on tuntud oma kõrge õhusaaste poolest, mida võimendavad talumatu kuumus ning kärarikas tänavapilt.

Päike! Päike! Ja veel kord päike!
Tai suurusest annab aimu fakt, et bussisõit Bangkokist Põhja-Taisse kestab olenevalt sihtkohast 8–12 tundi ning turistiderohkete ja kaunite randadega Lõuna-Taisse umbes 14 tundi. Vahemaad on suured ja sellest tulenevalt on transpordiks ka mitmeid viise: alustades autodest, bussidest, rongidest ja lõpetades lennukitega, mis ühendavad riigi eri osi.
Kliima on troopiline. Kuival aastaajal oktoobrist juunini paistab päike peaaegu seniidist ja keskmine temperatuur on umbes 31 kraadi. Kuigi erilisi temperatuuri kõikumisi ei ole, on nn talvekuudel novembrist veebruarini veidi „külmem", umbes 25 kraadi, aprillikuus on kohati aga kuni 45 soojakraadi, mida teravustab äärmiselt kuiv õhk, mis muudab päikese kõrvetavaks ja raskesti talutavaks.
Juunist oktoobrini käivad tugevad vihmahood ja on äikest. Temperatuur ei ole küll väga kõrge, kuid suure niiskuse tõttu tundub olevat väga palav ja organism kaotab tohutult vett. Merevesi on regiooni kohta harjumatult soolane ja selle keskmine temperatuur on umbes 28 kraadi.
Riigikeel on tai keel, mis tundub alguses väga võõras, sest keeruline on eristada erinevaid sõnu. Valdav osa rahvastikust on budistid, umbes 94%. Aga Tais elab ka 4% islamiusulisi, kes paiknevad põhiliselt lõunaprovintsides. Seal esineb mõnigi kord ka rahutusi usulisel pinnal.

Tai inimesed ...
... paistavad silma heatahtlikkuse, positiivsuse ja abivalmidusega. Täiesti õige, et tegu on Naeratuste Maaga, sest naeratustega pole inimesed kitsid, väljendades nii oma sümpaatiat. Viha ja erutuse väljanäitamine pole kombekas, sest seda loetakse oma näo kaotamiseks, mis on häbiväärne. Templitesse, kodudesse ja ka mõnda poodi sisenedes võetakse jalanõud jalast, mis näitab viisakust, sest maad peetakse mustaks.
Kuigi turismipiirkondades pole erilisi riietumisreegleid ega vaadata halvasti tüdrukute pükstele, lühikestele seelikutele ja õlapaeltele ning levinud on isegi topless-päevitamine, on taid siiski tagasihoidlikud ja religioonist tulenevalt katavad nii õlad kui jalad. Taid ujuvad enamasti riietega.
Mida kaugemale turismimekadest, seda rohkem ehtsat tai kultuuri.
Tervituseks pannakse peopesad rinnal kokku ja tehakse väike kummardus, sama kasutatakse ka vabanduse palumiseks.
Tais on praegu aasta 2049. Aastavahetust tähistati 16. – 19. aprillil suure festivaliga Songkran, kus peeti veesõda ja pritsiti märjaks peaaegu kõik inimesed. Mõnes paigas peatatakse selleks puhuks liiklus.

Kuninga austamine
Tai on kuningriik. Monarhia on kõrgel au sees. Kuigi kuningaperekonnal pole reaalset täidesaatvat võimu, peab valitsus siiski kuningliku perekonnaga arvestama, sest neil on suur rahva toetus ja poolehoid. Kinodes tõustakse enne filmi püsti, et avaldada austust kuningale, rahatähtedele on trükitud kuninga pilt ja rahale pealeastumist peetakse teotamiseks, nagu ka kinganinaga osutamist kuninga skulptuuri poole, mis kujutab kuningat jumalana.

Kolm korda päevas riis
Mina õppisin ja elasin Bangkokist umbes 120 kilomeetri kaugusel Pattayas, mis on kuulus oma randade ja ööelu poolest. Kuigi merevesi on seal suhteliselt reostatud, on linn täieõiguslikult ööelu meka.
Kui rääkida toidust, siis põhirõhk on riisil, mida süüakse hommikul, lõunal ja õhtul. Riisi valmistatakse mitmel viisil. Riisi juurde pakutakse köögivilju ja igasugust liha. Populaarsed on ka nuudlid ja mereannid, samuti on väga maitsvad mitmesugused köögiviljasupid.
Tihtipeale on toit küll võimatult terav – ettevaatust punase tshillipipraga, mida lisatakse igale poole! Magustoiduks on põhiliselt puuviljad: ananass, roosõunad, arbuusid, mango, papaia ja olenevalt hooajast ka rambutanid, mis tekitavad umbusku oma kahtlase välimuse pärast, kuid maitsevad siiski väga hästi.
Üldiselt on tai köök väga tervislik ja taide söömisviis – natukene igast asjast – on vägagi tervisesõbralik. Tai kööki hakkan kindlasti taga igatsema ja juba lühikese kodusoleku ajal olen külastanud Tai restorani ja märganud, et eelistan tunduvalt teravamat toitu kui varem.

Tsunami!
Kagu-Aasiat tabanud maavärin ja tsunami tappis enam kui 250 000 inimest, Tais umbes 10 000, neist enamik olid turistid, kes veetsid jõuluvaheaega kaunil lõunarannikul. Pärast katastroofi korraldas meie kool mitmeid heategevuslikke üritusi, et koguda raha õnnetuses hukkunud kalameeste perekondadele uute majade ehitamiseks ja külade taas elektriga varustamiseks.
Veebruari keskel, kui katastroofist oli möödas kaheksa nädalat, läksin ka mina vabatahtlikuna appi maju ehitama ja randu korrastama, mis oli kindlasti meeldejääv ja samas kirjeldamatu kogemus mu elus. Nädala jooksul, mil töötasime ühel paljudest väikesaartest, oli meil võimalus külastada poolteise tunni kaugusel asuvat kuulsat turismisaart Ko Phi Phi Doni, kus hinnanguliselt hukkus ligi 2000 inimest. Saare elu seiskus täiesti, postritelt ja kuulutustelt võis välja lugeda, nagu olekski aeg peatunud 26. detsembril.
Seniajani, kui meie kohale jõudsime, olid ametivõimud ja vabatahtlikud pühendunud vaid surnukehade otsimisele, seetõttu oli saar sisuliselt samas seisukorras kui kohe pärast tsunamit. Enamik pisikesi tänavaid olid alles läbipääsmatud. Näis, nagu oleks sealt just sõda üle käinud. Tundus uskumatu, et need purustused oli tekitanud vesi. Mõnel majal ulatusid vee jäetud märgid kuni kahe meetri kõrgusele.
Sellele segadusele pakkus kontrasti imeilus Phi Phi Doni sõsarsaar, pisike Phi Phi Ley, millel puudub inimasustus ja tsunami isegi aitas puhastada sealseid kauneid randu. Kogu veealune maailm: korallid, meresiilid, kalad, meremaod jne olid elus ja kutsusid ikka sukelduma või snorgeldama. Seda shokeerivamalt mõjus aga selle saare ilu, kui meenusid tohutud purustused vaid 20 minuti kaugusel.
Phi Phi Leyd külastavad turistid palju, saare kuulsuse põhjustas film "The Beach" (Paradiisirand), mis on filmitud just selle saare rannal loksuvas Maya Bay lahes, kindlasti ühes kauneimas paigas maailmas.

Eestlastele kauge, mulle lähedane
Tänu sellele, et veetsin Tais ligi aasta ja mul õnnestus tundma õppida kohalikku kultuuri ja inimesi, mõistan seda meile kauget ja eksootilist riiki kindlasti paremini kui tavaturistid ja ülejäänud eestlased, kes on Tai kohta kuulnud ainult uudiseid, mis räägivad prostitutsioonist ja narkootikumidest. Kas teile meeldiks, kui Eesti kohta öeldaks, et see on maa, kus levib vaid HIV-positiivne, röövitakse turiste ja naised on kõige odavamad?

II osa. ISIKLIK
Kui ütlesin tuttavatele, et lähen Taisse õppima, nägin, et see mõjus eemalepeletavalt. Siis tuli uudishimu ja ärevus. Miks ikkagi Tai?
Ausalt öeldes ei teadnud ma alguses Taist niigi palju, et tegu on kuningriigiga. Teadsin, et Tai asub kaugel, on soe ja päikesepaisteline. Lähemal uurimisel selgus, et inimesed on kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas heatujulised, abivalmid ja mis peamine, nad naeratavad!!!
Muidugi olin kuulnud lugusid Eesti narkokulleritest ja nende ebameeldivatest kogemustest Tai vanglas. Üleüldse pidigi Tai olema üleni täidetud narkootikumide ja prostitutsiooniga. On arusaadav, et nii mind kui mu vanemaid vaadati hämmeldunud pilkudega, kui laiemalt levis, et minu kavatsus on siiras ja ärasõit kindel.
Hirmu- ja õudusjuttudest hoolimata lendasin eelmise augusti lõpus ära, et alustada õpinguid Pattayas, rahvusvahelises erakoolis. Ees oli aasta võõral maal, võõraste inimeste keskel. Aga ahvatlus kogeda midagi muud oli suur.

Ma polnud ainuke eestlane
Eesti Haridusministeerium koostöös Eesti aukonsuli dr Virachaiga Tais, kes on ühtlasi The Regent's Schooli omanik, pakub juba mitmendat aastat stipendiume eesti kooliõpilastele, kes soovivad minna õppima nii kaugele ja eksootilisele maale. Kuna programm kogub iga aastaga rohkem ja rohkem tuntust, siis peavad kõik soovijad läbima testid ja intervjuud.
Sel kooliaastal õppis meie koolis Pattayas 18 eestlast, kooli teises osas Bangkokis oli eestlasi kuus. Eestlaste vanus jäi vahemikku 13–19 eluaastat, olenevalt klassist.
Mina lõpetasin eelmisel kevadel Tallinnas 8. klassi ja Tais alustasin õpinguid 10. klassis. Kokku on The Regent's Schoolis 13 klassi.

Ei mäleta erilist kultuurishokki
Kogu aeg oli hästi kiire, et jõuda uuega kohaneda ja sisse elada. Ajavahe, mis suvel on Eestiga neli ning talvel viis tundi, ei olnud samuti eriline probleem. Ilmselt oli ärevus nii suur, et väsimuse tundmiseks polnud lihtsalt aega.
Erakooli õpilased pärinesid erinevatest maailma paikadest. Nooremates klassides õppisid enamasti taid, kelle vanematel oli võimalus anda oma lastele hea ingliskeelne haridus, mis avab tee paljudesse tunnustatud ülikoolidesse üle maailma. Kool põhineski inglise süsteemil, nn IGCSE-l (International Certificate of Secondary Education), kus eksamid sooritatakse pärast 11. klassi, mis on mõningal määral võrreldav meie 9. klassiga.
Pärast eksameid võivad taid astuda kohalikesse ülikoolidesse, kuid IB Diploma Programme´i läbimine tagab pääsu kõrgkoolidesse üle maailma, eriti just Suurbritannias, laialdaselt ka Austraalias ja mujal Euroopas. Seega vanemates klassides, 12. ja 13. ongi ülekaalus välismaalased. Nende vanemad töötavad peamiselt Tais kas firmade esindustes või diplomaatiliste suhete tõttu.
Kõik õpetajad räägivad inglise keelt esimese keelena, enamik neist olidki inglased, kuid oli ka ameeriklasi ja austraallasi.

Virachai koolis karm kord
Kooli omanik ja Eesti aukonsul Virachai jagab stipendiume eesti noorte kõrval ka tsehhidele, slovakkidele, bulgaarlastele läbi Global Connect Programme'i. GC õpilastelt oodati parimaid tulemusi õppetöös, spordis, muusikas ning pidevat kaasalöömist kooli ettevõtmistes, näiteks etendustel ja kontsertidel. Global Connecti õpilased pidid olema eeskujuks teistele. Väiksemgi eksitus võis tähendada enneaegset kojusõitu. Seda on kooli ajaloos ka eestlastega juhtunud.
Kuna koolinädalat saatis tugev rutiin, läks aeg väga kiiresti. Tunnid algasid 8.40 ja lõppesid 3.25, mahutades kaheksa õppetundi ja kaks vahetundi, mis kestsid 20 minutit. Pärast viiendat tundi oli 50minutiline söögivahetund.
Aeg kulus äärmiselt ruttu, sest vahetunnid olid täidetud kokkusaamiste, proovide, väitluste ja muu aktiivse tegevusega. Mõnel päeval nädalas olid lisaks koolitundidele kohustuslikud tegevused, valida võis erinevate spordialade, kunsti, näitlemise ja väitluse vahel, soovijad võisid raamatukogus koduseid töid teha.
Kell 17.30 oli õhtusöök, pärast mida oli tund vaba aega. Siis tuli kaks tundi teha koduseid töid. Siis jälle umbes tund vaba aega, mille jooksul kas joosti-ujuti või mindi väikesesse puhvetisse, kus sai filme vaadata või niisama juttu ajada. Kuna elasime internaadis, siis mööduski suur osa ajast koolis.
Global Connecti õpilastele võimaldati veel nädalavahetusel oma klassikaaslasi nende kodudes külastada. Selleks oli vaja esitada küllakutsuja vanemate kirjalik luba faksi vormis, et kooliomanik selle aktsepteeriks, mis tõtt-öelda vahel venis. Nädalavahetused koolis olid aga pikad ja igavad. Reede õhtul tegime reisi kaubanduskeskusesse ja laupäeval võeti ette mõni vabatahtlik reis kas veeparki, bowlingut mängima vms.

Mis sa Tais tegid?
Kirjutan koolist nii pikalt sellepärast, et palju on küsitud – no mis sa seal tegid? Koolipäev oli nii pikalt ära korraldatud, et kui tahtsin arvutis istuda, pikemaid referaate ette valmistada või sõpradega juttu ajada, filme vaadata või muusikat kuulata, tuli tihti lisa võtta öötundidest. Ja unustasin – kooli territooriumilt lahkudes (näiteks külla) tuli alati ka oma vanematelt luba küsida. Alles siis, kui Eestist saabus lubav meil, olid nädalavahetuse plaanid kindlad.
Üks helgemaid asju, mida oodati, oli kohtumine nende õpilaste vanematega, kes oma lapsele Taisse külla sõitsid. Siis said tavaliselt ka lähemad sõbrad kohtumisele kaasa. Ja lemmiktoitudeks kujunesid endalegi ootamatult Eestist kaasa toodud leib, juust, hapukurk, sprotid ja loomulikult Kalevi shokolaad, mis aga näiteks pakiga saadetuna jõudis kohale tundmatuseni moondunud kujul shokolaadile talumatute plusskraadide tõttu. Aga hea oli ikka.
Tai jääb mulle alatiseks meelde oma igavese päikesepaiste ja naeratustega. See on maa, mida soovitan külastada, kuigi ühe lihtsa turismireisiga ei jõua haarata kindlasti mitte nii palju, kui õnnestus minul ja mu koolikaaslastel Tallinnast, Varalt, Võrust, Paidest, Haapsalust ja Tartust. Vaatamata sellele et esines hõõrumisi, sest vahel oli olukord pingeline, eriti enne eksameid, ja koduigatsusest, hoidsid kõik eestlased kokku ja olid üksteisele toeks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)