Keskerakond kustutab puuetega inimeste tulekahju

KAAREL PÜRG,      13. detsember 2006


Kas Keskerakond peab jäämagi igavesti tuld kustutama ja kurvalt kõrvalt vaatama, kuidas mõned inimesed naiivselt rõõmustavad, kui keegi lubab tulumaksu peaaegu päriselt ära kaotada? Iga protsent tähendab riigieelarvele ju ligi miljardit laekumata krooni. Järelikult ka sotsiaalvaldkonna, sealhulgas puuetega inimeste, alarahastamist.

Valimiste eel tuleb kindlasti meie pimeda aja halli argipäeva värvikat vaheldust. Juba on oma lubaduste ja valimisreklaamiga algust teinud erakonnad, kes kasutavad parema tulemuse saamiseks ära nii perepoliitikat kui ka majandusedu. Ei häbeneta mängida rahvustunnetel ega kardeta ähvardada Vene ohuga. Eesmärgiks on leida ja rakendada oma valimisvankri ette võimalikult lööv loosung.
Presidendivalimisteks oli parempoolsetel ikka tõega vesi ahjus. Üpris üksmeelselt oldi varmad ära kasutama isegi rahvuslikkuse kaarti, mis tänu meedia ponnistustele tõigi edu. Ilmselt loodetakse sama trummi tagudes (loe: Pronkssõdurit teisaldades) saavutada edu ka Riigikogu valimistel.
Eriti teravalt on viimasel ajal seoses 2007. aasta eelarve menetlemisega ootamatult üles kerkinud puuetega inimeste toetamise probleem.

Haigekassa ja pensionikassa tehti peaaegu tühjaks

Enne praeguse valitsuskoalitsiooni võimuletulekut 2005. aasta aprillis menetlesid võimulolnud omatahtsi kaht aasta- ja kaht lisaeelarvet, kus opositsioonile oli jäetud üpris trööstitu statistiroll.
Oleks tore, kui pensionärid ja puuetega inimesed mäletaksid, millised prioriteedid olid tollasel valitsuskoalitsioonil. Sellest ajast ei meenu mulle ühtegi puuetega inimeste kutset kokkusaamisele eelarvete menetlemise käigus, ehkki puudetoetused olid samad juba neli aastat. Lisaeelarvete raha kadus nagu kerisele, teadlikult viidi nii haigekassa kui ka pensionikassa seisu, kus nendel institutsioonidel muutus oma kohustuste täitmine küllaltki küsitavaks. Tõsi küll, sellest et pensionikassa on 2007. aastaks miinuses, räägiti avameelselt, aga ega midagi olukorra parandamiseks ette ka ei võetud, ehkki rahalised võimalused olid olemas.

Kuhu kaob riigi edu puuetega inimeste jaoks?

Kuigi meedia korrutab kogu aeg, kui edukad me oleme, tuleb keskerakondlasest sotsiaalministril tõdeda, et viimase 15 aasta jooksul on kogu sotsiaalvaldkond olnud pidevalt alarahastatud. Tavalise 50–100-kroonise pensionitõusu aastas tegid kiiresti olematuks kallinenud kommunaalteenused, ravimid ja toit.
Invaliidsus oli asendatud keskmise, raske või sügava puudega, millega kaasnesid nigelad, 200-, 420- ja 640-kroonised igakuised toetused. 2005. aastal viisid haigekassa alarahastamisest tingitud madalad palgad arstide ja õdede massilise lahkumiseni. Kas me ikka oleme kohustatud koolitama spetsialiste välismaa jaoks?
Ilmselt polnud see põlvkond, kes hoolega majandust n-ö arendab, veel jõudnud ikka, kus arstiabi vaja läheks, ja unustatigi ära, et need, kes 11 aastaga arstikutse omandavad ja tegelikult kogu elu ennast täiendavad, väärivad ka vastavat palka.
See probleem lahendati 2005. aasta lisaeelarvega, ehkki sugugi mitte lõplikult. Tänavu on usu õiglasesse palka kaotanud need, kes garanteerivad meie sisejulgeolekut, s.t politsei- ja päästeametnikud. Kas on normaalne, et nendes valdkondades korraliku väljaõppe saanud mehed lähevad Soome ehitajaks? Juba vastu võetud 2006. aasta lisaeelarves ja 2007. aasta eelarves eraldatakse raha ka selle probleemi lahendamiseks.
Järgmisel aastal vihastuvad ilmselt kaitsejõudude ohvitserid, kel samuti on hea ettevalmistus, millele vastavat tasu saab aga ainult välismissioonidel osaledes, kuid Eestis jääb nende palk alla igasugust arvestust.
Nii jäämegi tuld kustutama, rõõmustades naiivselt, kui keegi lubab tulumaksu peaaegu üldse ära kaotada.

Head suhted puuetega inimestega

Puuetega inimestega on Riigikogu sotsiaalkomisjonil tihedad ja töised suhted ning nad on teadlikud ka Sotsiaalministeeriumis tehtavast. Seda enam üllatas meid eelmise aasta eelarve teise lugemise eel kutse nendega kohtuda. Kuna 2005. aasta eelarve polnud meie tehtud, tundsime süümepiina, mistõttu komisjon leidiski 31 miljonit krooni raske ja sügava puudega laste täiendavaks toetamiseks.
Tänavu ajalugu kordus, ning kohtumiskutse ei tundunud eelarve teise lugemise eel enam sugugi juhusliku sündmusena, vaid ettekavatsetud käteväänamisena. Üsna enesekindlalt anti mõista, et valimised on tulemas ja puuetega inimesed moodustavad kümnendiku valijatest, kes väga kaalutletult kevadel oma valikud teevad.
Samas polnud needsamad tublid aktivistid, kes esitasid 61 miljoni krooni suuruse täiendava nõude puudetoetuste tõstmiseks, üldse vastu vaielnud nendele meetmetele ja eraldistele, mida Sotsiaalministeerium planeeris nende jaoks haigekassa, pensionikassa ja riigieelarve kaudu. Oleks ju võinud näiteks öelda, et rehabilitatsiooniks pole vaja raha eraldada. Koalitsiooninõukogu pakkus välja valiku: otsige vahendeid Sotsiaalministeeriumi eelarve ümberjagamise teel, või loobume omavalitsuste investeeringutest? Kumbki variant polnud Keskerakonnale vastuvõetav.

Vanadus ei ole puue

Puudega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsioon rakendub 2008. aastast ja selleks on ka rida põhjusi. Ei saa ju niigi nappe rahalisi vahendeid välja jagada kõigile, süsteemi korrastamata. Sellisel juhul jääksid need, kes seda abi kõige rohkem vajavad, tõenäoliselt sellest ilma, sest rehabilitatsiooniplaanide ja toetuste vormistamine sõltub liiga paljudest asjaoludest.
Pealegi ei saa olla kindel, et plaanitav 150-kroonine lisasumma aitab konkreetset sügava puudega sündinud inimest. Meil on maakondi, kus puudega inimesi on kolm korda rohkem kui naabermaakondades. On valdu, kus kolmandik elanikke on puudega ja teine kolmandik hooldab neid.
Kõiki 70-aastasi võiks ju soovi korral käsitada puudega inimestena. Iseasi, kas see on õiglane nende suhtes, kes ausalt on töötanud? Nende pension peaks lubama väärikalt ära elada, mitte käia alandavalt, käsi pikal, abi taotlemas või puuet vormistamas. Pension tõuseb järgmise aasta 1. aprillist 350 krooni võrra. Ka on ministril valmimisjärgus eelnõu täiendavaks pensionitõusuks nagu möödunud aastalgi. Raha selleks on olemas ja suuri reserve hoida pole otstarbekas.
Populismi vältimiseks hakkab seda poliitilise tahte olemasolul rakendama juba uus valitsus. Nende konkreetsete meetmete tulemusena loodetavasti jõuab palju suurem summa tulevikus tõeliste abivajajateni, kes sageli seda taotlenudki pole. Ei maksa unustada, et õnnetus võib meid ja meie lähedasi ootamatult tabada kõige erinevamatel eluetappidel sünnist surmani.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)