Ajalooõpik ärgu olgu kõverpeegliks

Pole normaalne, et IRL-i kuuluva haridusministri Tõnis Lukase valitsemise ajal on meie lapsed sunnitud õppima ajalugu IRL-i poliitikute Mart Laari ja Lauri Vahtre õpikust (Lähiajalugu I gümnaasiumile, 2007).

Sisuline analüüs näitab, et selles õpikus on faktivigu ning järeldused ja üldistused  on vastuolus faktide ja strateegilise mõttetasandiga.

Ajalooõpiku üldise mitterahuldava taseme kõrval on muidugi tähtsaim, et Laari ja Vahtre esituses on selles Eesti ajaloo kriitiline periood, 1944. aasta sündmused, mida Laar on pikemalt käsitlenud oma raamatus „Sinimäed. 1944", kontseptuaalselt vastuolus tõega. Esmalt nad kuulutavad, et Eestis arenes välja Lääne-meelne vastupanuliikumine. Siis kinnitavad nad, et riigimees Jüri Uluots oli kindel, et Saksamaa kaotab sõja niikuinii ja et seepärast pandi lootus lääneriikide abile iseseisvuse taastamisel. Sellest järeldub Laari arvates, et Uluotsal oli ainuõige tegu välja kuulutada üldmobilisatsioon Saksamaa relvajõududesse, et Eesti saaks astuda sõtta NSV Liidu vastu, aga seega ka tema liitlaste, lääneriikide vastu!? Ühesõnaga, Laari mõistuse kohaselt pidime selleks, et lääneriikidelt abi saada, nende vastu sõtta astuma! Sellel jabural konstruktsioonil aga põhinebki seni eesti rahva osade omavahel tülli ajamine ning Nõukogude ja Saksa mundris sõdinud meeste näiliselt ületamatu vastuolu.

Rahvuslik maailmavaade annab meile meetodi selle lõhe ületamiseks. Ajalugu uurides ja seletades peame esmalt lahutama ühelt poolt juhtide ja eliidi ning teiselt poolt rahva ja rindemeeste tegevuse. Selle põhimõtte järgi toimides on kohe ilmselge, et mõlemale poole rindejoont, vennatapusõtta tõugatud eesti rindemehed ja rahvas, kes ustavalt järgnes oma juhtide suunistele, on järeltulevatelt põlvedelt tegelikult ära teeninud suurima austuse ja lugupidamise kodumaatruuduse ja vapruse eest.

Hoopis vastupidise hinnangu oleme fakte vaagides sunnitud andma eliidi ja juhtide tasemele ning tegudele. Ühinen täielikult meie möödunud sajandi eestluse suurkuju Oskar Looritsa 1951. aastal paguluses antud hinnanguga: „Eesti rahva Ahhillese kannaks ei ole mitte „õnnetu konjunktuur" ega „neetud olud", milledest ikka üle on saadud, vaid just meie endi  p o l i i t i l i n e   j u h t k o n d, keda kahjuks pole suudetud iseseisva rahva aule vääriliseks kujundada."

ROMAN UBAKIVI, Tallinn

Fotoallkiri

Midagi ega kedagi ei tohi unustada. Kui Eesti pidagu meeles Sinimägesid ja seal peetud lahinguid, siis ei tohi ta unustada ka Velikije Lukit, kus eesti mehed surid lootuses, et nende sõjaõnn siiski pöördub ja ükskord jõuavad nad taas koju. Kel oli õnne, see nägigi 1944. aasta sügisel Eesti taevast pea kohal ja tundis Eesti mullapinda jalge all.

Pildil: Velikije Luki lahingute monument. Foto internetist

Jaga |