Kas vahetada rahandusminister või peaminister?

Ansipi kõige olulisem avaldus sel nädalal puudutas tema kõnelusi Jüri Pihliga, kus „ei arutatud“ Padari vahetamist. Aga Eesti majandus? Aga need sajad inimesed, kes sel nädalal töötuks jäid? Aga need kümned tuhanded, kel ei õnnestunud leida uut töökohta?

Mul on kahju, et meedia neid mänge kaasa mängib.

Nii lastakse juhtida tuli kõrvale peaministrilt, kes viimaste negatiivsete majandusprognooside kohta pole öelnud sel korral isegi „Tule, taevas, appi!“. Aeg ju jookseb – valitsus peab midagi tegema.

KUHU SIIS ALTERNATIIV JÄI? Savisaar kirjutab, et tänane põhiküsimus on: kas praeguse valitsuse poliitikale on olemas alternatiiv? „Jah, on!“  vastab Keski  esimees. Aga alternatiivi pole mitte enam selle poliitika raames, mida Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid on läbi aastate ajanud.  2005. aasta 8. aprillil kell 12.14 (pildil) Keskerakonna büroos Toom-Rüütli tänavas olid reformierakondlased Andrus Ansip (istub muide Savisaare tavapärasel toolil!) ja Urmas Paet (loeb tema kõrval Kesknädalat) küll hakkamas, et Keskiga uut koalitsiooni moodustada.  Foto: Ralf R. Parve

On selge, et maksusüsteemi muutmata Eesti edasi minna ei saa – selles oli Padaril tuline õigus, maksku see talle või pea. Ka see ei tule üllatusena, et Reformierakonnale on madalad ja ühetaolised maksud sääraseks pühaks lehmaks, et isegi täieliku ummikuga silmitsi seistes ei suudeta oma puuslikele selga pöörata.

Asi pole Padaris, vaid ikka peaministris ja kogu valitsuses, kes ei julge oma tõehetkele silma vaadata ja otsustada.

Piltlikult istuvad nad täna Hannes Võrno ees pihitoolis ja peaksid ütlema „Ei!“ või „Jah!“. Aga nad vingerdavad ja loodavad, et neid miski päästab.

Kas praegusele valitsusele on alternatiiv?

Täna olemegi seisus, kus põhiküsimus seisneb selles, kas praeguse valitsuse poliitikale on olemas alternatiiv. Jah, on! Aga mitte selle poliitika raames, mida Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid on läbi aastate ajanud. Oleme andnud sel teemal välja raamatuid ja teatmikke – nii astmelise tulumaksu kui ka üldise majanduspoliitika kohta.

Oleme kõik need aastad teinud ettepanekuid ja püüdnud valitsusparteisid veenda – nii Riigikogus kui ka ajakirjanduses. Paraku ei ole võimuparteid neid seisukohti isegi arutlusele võtnud, vaid ainult naeruvääristanud.

Oleme uue poliitika kohta esitanud Riigikogule mitu konkreetset eelnõu. Need käsitlevad astmelise tulumaksu kehtestamist, avaliku sektori palkadele ülempiiri seadmist, parlamendiliikmete väljaarvamist riigi osalusega äriühingute nõukogudest jne.

Üks või teine valitsuspartei on sõnades isegi justkui toetanud nendes eelnõudes esitatud seisukohti, aga kui läheb otsustamiseks, siis hääletatakse ikka vastu või püütakse otsustamist üldse vältida.

Eriti torkab see silma sotsiaaldemokraatide puhul, kes kunagi pole suutnud ajada iseseisvat poliitikat. Kui valitsuses domineeris Isamaaliit, siis olid nad peamised erastajad. Nüüd, kui eesotsas on Reformierakond, on neist saanud kõige kõvemad kärpijad.

Mõistagi on Reformierakonnal, Isamaaliidul ja sotsiaaldemokraatidel raske vahetada poliitikat, millega nad on pikka aega olnud seotud. Kuidas nüüd tunnistada, et oled kogu aja ajanud valet juttu? Nii ongi nad püstitanud ülesande: leida väljapääs oma vana poliitika raames. See on aga võimatu, sest ei sobi uutesse oludesse. Maailm on teine ja Eesti on totaalselt teises olukorras.

Kuna kolmikliidu poliitika ei sobi kokku tegelikkusega, siis tegeldakse üha enam vaid põhimõttelageda intrigeerimisega.

Tüüpiline näide on katse muuta Tallinna valimiskorraldust. Kui ausal viisil ei suudeta valijatele oma seisukohti vastuvõetavaks teha, siis püütakse Reformierakonda soosiva õiguskantsleri eeskostel muuta valimisreegleid enda kasuks.  Seda tehakse kartuses, et „muidu Keskerakond võidab“, nagu avameelselt tunnistas IRL-i poliitik Urmas Reinsalu.

Selliste mängudega raisatakse aega – ajal, mil Eesti tuleviku nimel tuleks tegutseda aktiivsemalt kui eales varem!

Ansipit päästa on võimatu ülesanne

Avaliku arvamuse küsitluste tulemused näitavad üha selgemini, et enam ei aita ka propaganda, mida võimendab valitsuse huve teeniv osa Eesti ajakirjandusest.

Paljud IRL-i ridades paistsid lootvat Rainer Nõlvakule ja tema „Minu Eestile“, et nendega õnnestub asendada Reformierakond, samas kõrvale tõrjuda ka Keskerakond, pühkida plats senistest tegijatest hoopiski puhtaks, uuesti „teha Res Publicat“.

Nõrk lootus – piisas vaid mõnest vihjest, et „Minu Eesti“ niiditõmbajate tegelikud eesmärgid pole väikeses riigis mingi saladus, kui „Minu Eestile“ kuulutati Reformierakonna kontrollitavas meedias välja totaalne blokaad.

Et Keskerakonna uut tõusu pole õnnestunud peatada, on see teinud mõned ringkonnad väga närviliseks. Üha süveneb valitsusparteide omavaheline vastasseis. Üksteist blokeeritakse, konstruktiivsed otsused puuduvad.

Usun, et ka valitsuserakondade juhtkondades saadakse aru, et ammu on aeg ümber – et Eesti vajab muutusi ja vajab sellist koalitsiooni, mis suudaks ellu viia poliitikat, mis vastaks maailmas muutunud oludele. Kuid toolidest ei tihata lahti lasta. Ka Ansip lükkab oma lahkumist aina edasi ja seob seda uute tähtaegadega.

Lubati tagasi astuda, kui eelarve pole enam tasakaalus. On räägitud lahkumisest sügisel – kui Ansipi võimuperiood saab pikemaks võrreldes Konstantin Pätsiga. Kui ka selleni ollakse jõutud, siis püstitatakse siht püsida kuni eurole üleminekuni. Ja nii aina edasi. Käib venitamine, kriis aga aina süveneb.

Kõik mõistavad, et kaotused on seda suuremad, mida kauem teovõimetu valitsus võimul püsib.

Kas aeg on küps umbusalduseks Ansipile?

On neid, kes arvavad, et aeg võib olla õige kaaluda peaministri umbusaldamist.

Selles on oma loogika.

Valitsusparteid tuleb panna valiku ette – mis on neile tähtsam: Andrus Ansipi jätkamine peaministritoolil või Eesti saatus?

Riigieelarvet on lihtne siduda valitsuse usaldusküsimusega – sest riigieelarveid nagu lähiajalugu näitab, võib iga kell ümber teha, ja katki pole sellest asjaosaliste jaoks justkui midagi.

Tahaks aga näha, millise näoga hääletaks näiteks riigikogulane Mart Laar täna ametisoleva peaministri poolt – andes sellega mõista, et peab teda Eestile parimaks valitsusjuhiks majanduskriisi tingimustes. Paremaks isegi iseendast?

Tahaks näha, mida teevad sotsiaaldemokraadid – kas tõesti hääletavad kõige selle poolt, mille eest parempoolne Reformierakond ja selle esimees valitsuses seisavad?

Tahaks tegelikult näha, mida teeb Reformierakonna fraktsioon Riigikogus, kuhu ometi peaks olema kohale jõudnud mõistmine, kui mitu mandaati 2011. aasta Riigikogu valimiste järgses parlamendi koosseisus on Andrus Ansip Reformierakonnale tänaseks maksma läinud. Eks seal tea igaüks ise ka, kes sellisel juhul välja jääks.

Hääletada selle poolt, et Ansip kahandaks peaministritoolil jätkates Reformierakonna toetuse võrdseks näiteks Rohelistega – see nõuaks vaprust, mehisust ja eeskätt eneseohverdust paljudelt reformierakondlastelt.

Kuid umbusaldus näitaks ühtlasi, mis on Riigikogule tegelikult tähtis. Ühe mehe läbikukkunud poliitikukarjäär või siis Eesti inimeste heaolu ja Eesti kui iseseisva riigi tulevik? Kui esimene, siis hääletab koalitsioon umbusalduse loomulikult maha; kui viimane, siis peaks nii mõnigi mees ja naine enne hääletamist pikemalt järele mõtlema.

 EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees

Jaga |