Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Valitsus käitus kui mägiröövlite kamp

ROBERT VILL,      15. september 2004


Lihula sündmustega kaasneb terve rida vastamata küsimusi. Nagu praeguseks on teatavaks saanud, ütles keskkonnaminister Villu Reiljan kurikuulsal 2. septembri valitsuse istungil, kus otsustati Lihula mäletuskivi saatus, järgmised sõnad: "Valitsus ei ole mingi kokutajate bande."
Mõistagi ei tahtnud ükski Partsi valitsuse minister kokutaja olla ja nii sündiski üksmeelne otsus, mis keetis ühest kivist kokku säärase supi, mida keegi ei taha süüa.
Tõdemus, et valitsus koosneb tegusatest inimestest, on nüüd kõigile eredalt tõestatud. Paraku jättis minister ütlemata, kes siis on meie valitsus. Kas oma rahva teener või ida ja lääne suunas koogutav kamp? Kas lihtlabased vargad, kes kuuleka politsei kaitse all viivad kalmistult ära võõra vara või koguni oma rahva vastu välja astunud reeturid?
Vastamiseks on need mõistagi väga karmid küsimused. Ja täpselt sama julmad kui valitsuse tegevus.
Otsekohese ütlemisega Robert Lepikson pani valitsusele 8. septembril SL Õhtulehes diagnoosi: "Valitsus on loll."
Kahtlemata targad poliitikud kiirustavaid otsuseid ei langeta. Seepärast tõstatubki küsimus, kui kiiresti võib täiskasvanud loll targaks saada. Ja kas vabariigi valitsus on üleüldsegi see koht, kus ennast koolitada.
Läänes ei suudeta kuidagi mõista, kuidas sai võimalikuks, et nii palju endisi kommuniste on Ida-Euroopa iseseisvunud riikides taas võimutüüri juurde saanud. Läänlased ei kujuta endale ette, et pärast viimast suurt sõda oleksid Saksamaa endised tippnatsid riiki valitsema pääsenud. Kuid nad on teadlikud sellest, kui püüdlikult koogutasid kommunistid Moskva ees ja püüavad seda ära kasutada oma huvides.
Arvan, et see fakt seletab, miks Eesti allub vastuvaidlemata oma "Lääne sõprade" korraldustele. Eriti koomiliseks muutub olukord siis, kui tuleb oma peaga mõelda ja pisutki improviseerides ära arvata oma uute "sõprade" tahtmisi.
Eesti õigusloome tugineb teatavasti saksa õigusele, mis omakorda tuleneb klassikalisest rooma õigusest. Nendest printsiipidest lähtuvalt tooks konkreetse näite. Kui keegi leidis võõra eseme, rahakoti või töödeldud kivi, tuli sellest teavitada avalikkust, et leida üles õige omanik. Õigel omanikul oli aega 10 aastat oma varale järele tulla ja alles pärast selle tähtaja möödumist, vaid siis, kui eseme pärisomanik loobus vabast tahtest tulenevalt oma õigusest, võis leidja ennast uueks omanikuks pidada.
Rooma kultuuriruumis elava ja oleva ausa kodaniku käitumisnormid peaksid endastmõistetavalt kehtima ka riigile. Leitud ese, rahakott või mis iganes tuleb tagastada omanikule või viia leiubüroosse. Nii käitub mõistagi vaid aus inimene, sulid sellest põhimõttest kinni ei pea. Valitsus andis korralduse ja viis Lihula kalmistult (meie kõigi maalt) ära võõra vara ning selle asemel et vara omanikku teavitada, peideti see oma salajasse varakambrisse.
Kuid kas kogu valitsus võis olla nii loll, nagu Robert Lepikson väidab. Või hoopis teeseldi lolli ja sooritati lihtlabane vargus, et saaks puhkenud skandaali varjus märkamatult tegutseda ja sehkendada.
Teatavasti langetati Lihula sündmustega samal ajal Eestile pikemas perspektiivis väga oluline ja kahjulik otsus. Rahvalt võeti ära õigus öelda Euroopa Liidu põhiseaduse küsimuses oma seisukoht. Nii jääb see referendum pärast valitsusele sõnakuuleliku Riigikogu otsust ära. Väidetavalt õnnestus taolise kiire sammuga kokku hoida pisut enam kui neli miljonit krooni. Hea seegi!
Siit selgubki, miks ja milleks ei tahetud Lihula monumendi püstitamist varem ära hoida. Hoolimata sellest, et valitsuses olid kõik mälestuskivi paigutamisplaanidest teadlikud juba mitu kuud tagasi. Nii võimegi mõista, miks käitus valitsus Lihulas nagu mägiröövlite kamp. Eesti rahvas reedeti taas. Ent kogu selle näruse loo juures on hea, et me teame, kes seda tegid.

Viimati muudetud: 15.09.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail