20 aastat eristumist tegelikkusest

Miks me ei võrdle ennast Lääne-Euroopa tõsiste tegijatega? Näiteks Saksamaalt oleks palju õppida. See riik on ka väga keerulises poliitilises ja majanduslikus olukorras alati hästi toime tulnud ning nende omariiklust võib mõõta aastasadadega. Meie meedias kõlavad pidevalt hüüdlaused, nagu oleks eestlased maailma pädevaimad Venemaa üle otsustamisel, kuna me umbes tunneme neid kõige paremini. Samas on meil ette näidata vaid mõnikümmend aastat kaheldavat omariiklust.

Saksamaa omab Euroopa ja maailma juhtivamaid tööstusi - seda ka peale Teise maailmasõja tohutuid purustusi ning liitlastepoolseid rekvireerimisi ja reparatsioone. Kui sakslane käituks eht-eestlaslikult, kiruks ta kõiki naabreid, meenutaks kõike halba, mida talle minevikus tehtud, ning seletaks alatasa, kui võimas ta oleks, kui polnuks sõda. Saksamaa annab lõviosa EL-i sissetulekust, suutes kõigiti toetada ka Eestit igasuguste EL-i toetusmeetmete kaudu.

Ja on siis sellest kasu? Majanduslikult on peaaegu kõik endised  nõrgaltarendatud tööstustootmise ja ebaefektiivse infrastruktuuriga  sotsbloki riigid (Poola ehk välja arvatud) EL liikmesriigid. Nende putitamine igasuguste EL-i programmidega ei ole toonud silmanähtavat tulemust. Jätkuv situatsioon: tööjõudoonorid, allhankepiirkonnad, SKP formeerub peaasjalikult teenuste arvel (Eestis koguni 83% ).

Eestil oleks vaja SKP-d suurusjärgus vähemalt 25 miljardit EUR ja riigieelarvet vähemalt 12 miljardit EUR. Kust seda võtta?

Euroopa Liit oleks siseturu elavdamiseks huvitatud jõukatest riikidest. Eesti  oma kodaniku keskmise ostujõuga 4000-6000 EUR aastas (!) ei ole just eriti atraktiivne. Et luua tööstust ja tekitada kõrgema palgaga keskklass, oleks meil tulnud investeerida tööstusesse. See oleks pidanud olema valitsuse ja finantssektori ühine eesmärk. Siin ei tohtinud olla kohta „pehmetel" struktuuridel nagu Erastamisagentuur või Hüvitusfond. Vaja olnuks tugevat, jäika ja iseseisvat Riiklikku Investeeringute Agentuuri. Investeeringud (eriti nende taotlemine) nõuavad jõulist tegutsemist, mida peab toetama riigi vaba ressurss.

Saksa omavalitsused maksavad tuimalt kinni 40% investeeringutest, mis teostatakse nende territooriumil. Meie oleksime pidanud tegema sama, mitte lõputult vehkima liberalismi lipuga ja uinutama rahvast statistiliste ebatõdedega. Kas selleks kõigeks oli ressurssi? Targa tegutsemise korral oleks ressurss leidunud. Tol hetkel oli valitsusel võimalik soodsalt laenu ja garantiisid võtta. Täna on see juba võimatu.

Loomulikult ei arenenud ka tööstuse infrastruktuur. Materjali, seadme või abiaine probleem, mis Šveitsis või Saksamaal laheneb tööpäeva jooksul ja Soomes 3-4 päevaga, võtab Eestis aega 3-4 nädalat. Tööstuslikule tootmisele hädavajaliku infrastruktuuri ja logistika mõttes on Eesti tõeline pärapõrgu. Aastatel 1996-2000 väliskapitali kontrolli alla läinud finantssektor ei ole 20 aastat teinud mitte midagi meie majanduse potentsiaali tugevdamise suunal. Pank, mis Rootsis osaleb investeerimisel võrdväärse partnerina, käitub oma Eesti filiaalis kui mõisaomanik teoorjaga.

Euroopa viie rikkaima riigi hulka Eesti ilmselt kunagi ei jõua. Me isegi ei tea, kuidas majandust tugevdada. Paraku pole meil ka erilisi valikuid. Peame kuuluma NATO-sse ja EL-i, peame oma rahasüsteemi lubama korraldada Euroopa Keskpangal, peame laskma skandinaavlastel oma majanduselu juhtida. Me ei saa kiruda isegi kommuniste, välisvaenlasi jms igipõliseid mugavaid süüdlasi, mis võimaldaksid eestlastel end mõnusalt tunda ohvrina, mitte aga idioodina. Kõik on meiega juhtunud omast tarkusest ja vabast tahtest.

KESKMÕTE: Kõik on meiega juhtunud omast tarkusest ja vabast tahtest.

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator

Jaga |