Kuidas meie keskmine palk 8000 kroonini kruviti

Olev Raju,      08. veebruar 2006


1. veebruaril vilksatas ajakirjanduses ja kadus kaks Eesti majandust puudutanud "pommuudist". Financial Times kirjutas, et Eesti ei saa euroga liituda seepärast, et ta on liiga vaene, mitte seepärast, et tema inflatsioon on suur. Paljudest meie lehtedes aga jooksis läbi uudis palkade dünaamikast eelmisel aastal. Viimast kommenteeriti kui palga olulist kasvu. Palga tõus peaks ometi tõstma elatustaset; miks siis see ingliskeelne artikkel? Selgitame olukorda.

Vaene või rikas Eesti?

Riikide rikkust-vaesust võrreldakse eelkõige sisemajanduse koguprodukti (SKP) alusel. See näitaja esitatakse traditsiooniliselt dollarites ühe inimese kohta. Siin aga on kaks probleemi: millistes hindades võtta SKP ja missuguse kursiga võtta dollar, mis on kõikunud 11,7 kroonist 18,1 kroonini? Ka on riikides erinev hindade tase, mistõttu ostujõud on erinev. Kuna kõike seda püütakse riikide rikkuse võrdlemisel arvestada, pakuvad erinevad kogumikud SKP kohta peaaegu kahekordseid näitarvude vahesid. Nii võibki väita, et Eesti SKP ühe inimese kohta on 29 protsendi ja 57 protsendi vahepeal võrreldes EL keskmisega. Olen kindel, et erinevaid kogumikke põhjalikult lapates võib leida veel suuremaid erinevusi!

Pakume võrdluseks palku ja pensione – need on märksa selgemad ja arusaadavamad näitajad. Tõsi, see arvestab halvasti hindade erinevusi, kuid kuna Eesti hinnad lähenevad kiiresti EL keskmisele, kohati aga juba ületavad neid, siis jääb hindade erinevusest tulenev viga üha väiksemaks.

Kui suur siiski on keskmine palk?

Ametlik statistika räägib juba 8000 krooni ületavast keskmisest palgast. Juurdelisatud diagrammilt võib igaüks näha, et 8000 ja rohkem krooni saab palka vaid 29,3% inimesi. Kust siis tuleneb selline keskmine? Asi on lihtne: kui võtta nendel 13 protsendil, kes saavad palka üle 12 000 krooni, keskmiseks palgaks 23 000 krooni, tulebki aritmeetiline keskmine 8000 täis…

Kui aga tuua välja palganumber, millest pooled saavad väiksemat palka ja pooled suuremat, siis on selleks arvuks ligikaudu 5900 krooni. Siit veel maksud maha, ja saame netoks ligikaudu 4750 krooni. See nn mediaankeskmine iseloomustab meie tegelikku palgataset palju paremini kui üksikute 50 000- ja 100 000-krooniste või suuremate palkadega üles kruvitud aritmeetiline keskmine.

Kommentaarides räägitakse, kuidas inimesed siirdusid ühest palgagrupist teise, enamik ikka kõrgemasse. Loogiline – keskmine palk eelmisel aastal tõusis; ja mitte just vähe. Ka see mediaankeskmine on aastaga suurenenud ligikaudu 700–800 krooni. Ja see on märksa parem näitaja kui aritmeetilise keskmise kasv, mida saab kiiresti üles kruvida eriti kõrgepalgaliste palkade olulise tõusu arvel.

Kuid samal ajal ei tohi me unustada, et palkade diferents, s.o suurte ja madalate palkade vahe, on meil EL-i arusaamade alusel lubamatult suur. See vahe ilmselt ei vähenenud. Isegi kui suhe jäi samaks või vähenes juuksekarva võrra (piisava täpsusega analüüsi ajalehtedes toodud arvud ei võimalda), ei tohi unustada, et 1% palgatõusu on 3000 krooni puhul 30 krooni ja 30 000 krooni puhul 300 krooni.

Kas tulumaksu alandamine tagab suure võidu?

Palju on olnud poliitilist kära, et 1% tulumaksu alandamist teeb rahva oi kui rikkaks. Efekt on sama: 1% tulumaksu kärpimist on 100 000 krooni korral 1000 täiendavalt kätte jäänud krooni kuus; 2000-kroonise palga puhul vaid närused 20 krooni kuus. Keskmisepalgaline (mediaankeskmine, mitte aritmeetiline!) võidab aga kuskil 50 krooni kuus. Selline meede palgasaajate põhimassi oluliselt rikkamaks ei tee, küll aga suurendab vahet reaalselt kätte jäänud palgasummas suurepalgaliste kasuks.
Ja rahulolematu eestlane hääletabki jalgadega: hüvasti, Eesti! tere, Soome! tere, Iiri! jne… Ära lähevad eelkõige need, kes loodavad suuremat sissetulekut saada oma tööga, mitte aga pisisulid, kellele Eesti segased veed on parem keskkond.

Veidi teistsuguse tulemuse annab tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Absoluutsumma tulumaksuvaba miinimumi kasvust on küll väike – 69 krooni kuus –, kuid siin võidavad kõik ühe ja sama summa, mis suurepalgalistel on märksa väiksem protsent palgast kui väikesepalgalistel.

Eesti palgad võrdluses EL-iga

Eks nende palkade puhul liigub ka igasugust statistikat… Aga võrdluseks siiski: Luksemburgi minimaalpalk on 1467…eurot! Ehk umbes 23 000 Eesti krooni; kuus loomulikult. Eri kutsealade keskmine palk on meil 20–55% EL-i keskmisest (arvud jälle väga erinevad).

Eesti keskmine pension on 2700 krooni ehk ligikaudu 47–48% mediaankeskmisest palgast. EL-i keskmine pension ei tohi olla alla 66,6% pensionieeliku palgast, on aga keskmiselt ca 80%. Nende palgast, muidugi.

Milleks kogu see jutt? Aga selleks, et küsida: kui meid peetakse vaeseks juba SKP näitaja alusel, mida siis öelda ühe keskmise inimese sissetuleku alusel?!?

Ja lõpetuseks. Ma ei usu, et see artikkel Financial Timesis meile midagi halba tegi. Euro tuleb. Ja selles, kas ta tuleb 1. jaanuaril 2007, 2008 või 2009, ei ole olukorras, kus kroon on jäigalt seotud euroga, olulist vahet. Igatahes ei tohi hakata inflatsiooni kunstlikult mõneks kuuks kinni hoidma – see on teatud ulatuses võimalik –, sest siis tuleb see kunstlikult pidurdatud inflatsioon pärast järele. Ja selle eest, kui me ei täida neid viit eurole ülemineku nõuet, s.h inflatsiooni madalal hoidmist pärast euroga liitumist, on ette nähtud väga krõbedad trahvid, mis võivad ulatuda kuni 3 miljardi kroonini.

Õigem on oodata enne euroga liitumist, kuni inflatsioon pidurdub majanduse sisemiste tegurite, mitte ajutist efekti andvate administratiivsete meetmete arvel, ja liituda siis. Sinna polegi ilmselt nii väga palju aega…


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)