Vastulause: Kes korraldas Balti keti?

Neil päevil möödub kaks aastakümmet ülemaailmset tähelepanu äratanud Balti ketist. Professor Mati Hint avaldas sel puhul 29. juuli Kesknädalas ülevaatekirjutise pealkirjaga „Kes korraldas Balti keti?". Et autor mainib selles minu nime viieteistkümnel korral (sh ühe korra isegi alapealkirjas), siis soovin kirjutisele vastata ja mõningaid ebakohti õiendada.

Olgu aga kohe öeldud: ma nõustun professori ühe põhiteesiga - meie lähiajalugu vajab erapooletut uurimist, kus faktid ja hinnangud hoitakse lahus.

Mati Hint esitab küsimuse: kes oli tähtsaim keti idee autor? Ja möönab, et see mõte võis ringelda mitmel pool. Igatahes kirjeldas Rein Taagepera üht Ameerika inimketti ammu enne Balti ketti. Kuid Mati Hint viitab oma hiljutisele jutuajamisele Saksa ajakirjaniku Johannes Gamillschegiga (Frankfurter Rundschau), kes olevat talle kinnitanud, et idee autor olevat Trivimi Velliste ja inimketi olevat korraldanud Eesti Muinsuskaitse Selts. Võin omakorda lehelugejale kinnitada: ma pole sellist asja dr Gamillschegile rääkinud.

Küll meenutasin talle kaht arutelu muinsuskaitse seltsis 1989. aasta augusti alguses, mida olen kirjeldanud  raamatus „Teine Eesti" (1996, lk 329), millele Mati Hint ka viitab, ent mille sisu ta täpselt ei kajasta. Ja nimelt: Tautas Fronte (läti k Rahvarinne -  Toim.) peakorterist Riias helistati mulle ja küsiti, kas eestlased korraldavad inimketi või mitte. Asi oli selles, et Edgar Savisaar viibis pikalt välismaal ja Rahvarinde peakorterist ei osatud lätlastele midagi kindlat ütelda. Kutsusin Andrus Ööveli enda juurde, et olukorda arutada. Ja seejärel kutsusin kokku EMS-i kohalikud juhid, et selgitada, kui palju suudaksime oma jõududega teha. Meie otsus oli: kett ei tohi toimumata jääda!

Andrus Öövel kinnitas oma hiljutises e-kirjas mulle just sellist sündmuste käiku. Aga ta lisas, et kett oleks tehtud ka ilma Muinsuskaitse Seltsi taganttorkimiseta, olgugi et see oli andnud talle pisut tuge. Ja siin ma olen Ööveliga nõus - küllap oleks tehtud. Aga mida hiljem oleks alustatud ettevalmistusi, seda enam olnuks kiirustamist. Ja võib-olla polnuks lõpptulemus ka nii täiuslik. Mis puutub kohalikesse korraldajaisse, siis möönab ka Mati Hint, et sageli kattusid Rahvarinde tugirühmade ja paikkondlike muinsuskaitseseltside liikmeskonnad suures ulatuses.

Mati Hint kirjutab oma artikli lõpus, et aastatagusel Balti keti mälestusüritusel olevat Velliste kirjelduse üle kõvasti naerdud. Ma ei olnud kohal ega tea, kes ja kuidas mida ette kandis. Ent arvan: me võime üksteise peale naerda nii  palju kui süda lustib, aga see ei vabasta meid alguses rõhutatud kohustusest ajalugu korralikult uurida. Õpetlik on ka lugu omavahelisest suhtlemisest läbi Saksa ajakirjaniku - selle asemel, et küsida otse asjaosaliselt endalt. See on nagu laste telefonimäng, mil ühest otsast sosistatu tuleb viimasest suust tundmatuseni teisenenuna.

Veel on elus palju inimesi, kelle kirjeldused oleksid väärtuslikud tulevastele ajaloolastele. Veel on alles palju kirju, fotosid jm dokumente, mida saaks kasutada,  enne kui need jõuavad prügimäele. Kindlasti pole ajalugu vaja vahetada poliitiliseks peenrahaks. Ammugi pole kellelgi mõtet ehtida end võõraste sulgedega - eriti mitte, kui oma sulgi jätkub.

TRIVIMI VELLISTE

Isamaa ja Res Publica Liit

Jaga |