Eesti väljakutseks on rahvastiku püsimine

Aruande autorite sõnul on Eesti koos ülejäänud maailmaga astumas uude rändeajastusse, mida iseloomustab inimeste rände suurenemine ja rände olemuse muutumine. Maailmas toimuval rändel on üks selge tunnusjoon – tõmme heaolu poole. Eestis on heaolu kasv, mõõdetuna inimarengu indeksiga, viimase 25 aasta jooksul olnud üks suuremaid Euroopas, ning selle tulemusena on Eesti muutumas sisserändajatele atraktiivsemaks. Samal ajal on ka tööandjate huvi välistööjõu värbamise vastu viimastel aastatel oluliselt suurenenud.

Autorid nimetavad kirjeldatud olukorda rändepöördeks. Asjaolu, et mitte kõik Eesti inimesed, eriti ääremaa elanikud ja lihtsamate tööde tegijad, ei saa küllaldaselt osa heaolu kasvust, põhjustab endiselt väljarännet Soome ja teistesse ELi riikidesse. Samal ajal on üldise heaolu kasvades suurenenud ka sisseränne, eriti väljastpoolt Euroopa Liitu. 2015. aastal ületas esimest korda viimase 25 aasta jooksul Eestisse saabujate arv Eestist lahkujate arvu.

Kaks last naise kohta

Juhul kui väljarände ülekaal ja madal sündimus jätkuksid, väheneks inimarengu aruande rahvastikuprognoosi järgi Eesti rahvaarv 21. sajandi lõpuks allapoole 800 000 piiri. Aruandes jõutakse järeldusele, et Eesti rahvaarv kasvaks vaid juhul, kui 30 aasta pärast sünnitaks iga naine vähemalt kaks last ja Eestisse oleks elama asunud ligi 200 000 sisserändajat.

Rahvaarvu taastootmiseks on vaja panustada nii pere- kui ka rändepoliitikasse. Eesti on muutunud rändest sõltuvaks ehk, teisisõnu, rahvastiku tänast taset ei ole võimalik säilitada üksnes sündivuse suurendamisega, vaid paratamatu on ka sisserände soodustamine. Aruande autorid esitavad ettepaneku koostada rändestrateegia, et põhjalikult läbi töötada riigi peamised rändepoliitilised eesmärgid.

Aruanne jõuab ka järeldusele, et eesti- ja venekeelse elanikkonna sotsiaalne sidusus on endiselt nõrk. Selle üks põhjus on endiselt eksisteeriv keeleliselt segregeeritud lasteaia- ja koolisüsteem, mis jagab lapsed emakeele alusel paralleelsetesse maailmadesse.

Paralleelühiskondade ühendamine

Euroopa kogemus näitab, et olukorras, kus sisserändajad on üleesindatud lihttööde tegijate hulgas ja koondunud elama odavamatesse linnapiirkondadesse, ei ole vaesuse ning rahvuse piiride kattudes pääsu sotsiaalsete probleemide eest. Autorid on seisukohal, et praeguse, uuesti kasvava sisserände tingimustes on Eestil aeg võtta ette otsustavad sammud keele- ja rahvuspõhiste paralleelühiskondade ühendamiseks. Lasteaed ja kool on need institutsioonid, mille kaudu saab muutuse algatada, ning seda tuleb teha.

Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru peatoimetatud ja üle 40 autori koostöös sündinud aruanne keskendub uue rändeajastu mõjudele, hargmaisusele, ühiskonna sidususele, Eesti rahvastiku püsimisele ning keelele ja kultuurile.

AIVAR JARNE, Kesknädal

Jaga |