Aprillimälestused

Lume alt on välja sulanud kõikmõeldavaid muresid: ei tea, kas 17 aasta pärast on 65-aastane tõeliselt muldvana ätike või tunneb ta end niisama elutahteliselt kui praegu; ei tea, kas eurorahaga oleme vaid viie rikkama hulgas või juba rikkaim; ei tea sedagi, kas lähenevad valimised pürstivad Toompea suure saali päris tühjaks või jäävad mõned mohikaanlased veel paigale?

Aprill öeldakse olevat ärkamiskuu. Eestimaa elus vähemasti on see varemgi ootamatusi (või ammuoodatut!) toonud. Ei, ma ei taha meenutada Pronksiööd, aga mäletame veel paarikümne aasta tagust aega. Ei ole vist liialdus väita, et aprilli esimestel päevadel olid kogu Eesti meeled ja mõtted Toompeal.

Loomeliitude ühispleenumi (1988) sõnavõttudes räägiti esmakordselt kõva häälega neist asjust, mida vaikselt oli omavahel aastaid arutatud: kuidas rahvas muutub ühe inimpõlve jooksul minoriteediks omal maal; kuidas põlisrahva keelt lämmatab meid okupeerinud riigi oma; kuidas arutu sundmigratsioon kahjustab eesti kultuuri ja vaimsust; kuidas meeletu maavarade kaevandamine tekitab looduskeskkonnale pöördumatuid kahjustusi; kuidas suurmajandid on hävitanud traditsioonilise külaühiskonna ning talupojakultuuri. Küllap enamik kuulis esmakordselt põhjalikult nii sellest, kuidas hävitati kirjasõna ja ajaloomälestisi, kui ka sellest, mida tähendas stalinlik režiim Venemaa rahvastele.

Tõed, mida hiljem palju-palju kordi üle on räägitud, toodi tol ajal esmakordselt ereda valguse kätte.

Jah, räägitud ju on, ent on asju, mida ikka jälle tuleks üle korrata. Kuigi omal ajal ilmusid loomeliitude ühispleenumi sõnavõtud nii Loomingus kui ka eraldi kaante vahel, kipub inimene argiasjades sumbates mineviku tähiseid unustama. Just seepärast võiks (peaks) need tekstid taas üllitama. Neil on peale ajalooväärtuse ju teinegi tähtsus ja tähendus - kinnitus sellest, et loominguline intelligents ei elanud elevandiluust tornis, vaid tahtis ja suutis olla poliitika kujundaja ning rahva koondaja. Võib-olla on natuke liialdatud usk, et sellest algas Eesti vabanemine, aga üks tähtis teetähis noil aprillipäevil püstitati.

Meelde tuli see taas nüüd, kus projekt "Ühtne Eesti" meelitab Rocca al Mare suurhalli tuhandeid ning päris täpselt ei tea vist keegi, mis õigupoolest on teoksil: kas minnakse kalli raha eest vaatama, kuidas näitlejad laval poliitikuid mängivad (parodeerivad?) või toimub meie poliitikaelus midagi tõepoolest tähenduslikku?

Omavahel öeldes: ühe uue erakonna loomist paljude eelmiste kõrvale ei oska enam küll suursündmuseks pidada. Palju neid erakondi Eestis praegu ongi? Riigikogus on oma fraktsiooniga esindatud kuus. Neid, kes valimiskünnist ei ületanud või valimistel oma nimekirjaga ei kandideerinud, on vähemalt teist sama palju, kui mitte rohkemgi. Registreeritud ja tegutsevaid erakondi on meil praegu kirjas kuraditosin, aga tegevuse lõpetanute loetelu on, jumal paraku, vähemalt kolm korda pikem. Niisiis - vaevalt, et veel üks uus kõigi nende Äraostmatute, Tegusate, Ausate ja Õiglaste kõrval pilti muudaks.

Kummatigi on NO99 teatriõhtu pannud mõtlema, rääkima, vaidlema.  Miks? Küllap on asi selles, et need kakskümmend aastat, mil Eesti riigitüüri on pööranud omad mehed, ei ole enamiku unistusi täitnud.

Tõsi küll, unistustega on ju nõnda, et need kipuvad igaühel veidi erinäolised olema. Eks vanem rahvas tahtis tagasi oma lapsepõlveaegset sinikuldset maailma, kus perenaine taluhäärberi trepilt õhtuti helehäälselt karja koju hõikas. Keskealised unistasid sellisest maast, mida harvadel turismireisidel või Soome TV-st sai nähtud. Noorte ja veel nooremate maailmapilt on teist-kolmatmoodi.

Ja seda päris oma ei ole iseseisev Eesti Vabariik veel kellelegi anda suutnud.

Miks see nii on, küllap sellelegi leiab igaüks just talle meelepärase seletuse - valitsejate raha- ja kogemustepuudusest alustades ning poliitikute nartsissismi, omakasupüüdlikkuse, müüdavuse ja veel seitsme muu surmapatuga lõpetades. Täiesti loomulik, et pettunuid ja rahulolematuid on rohkem kui neid, kes valitsusele vaimustusega aplodeerivad.

Ja see, et vaimuinimesed on taas tunnetanud, et nende kutsumus (kohustus) on ees käia, on ju tore. Vähemasti poliitikaelu ebakohtadele tähelepanu juhtiminegi on suur asi. Riigikogu valimisteni on napp aasta. Kui projekt "Ühtne Eesti" ei suudagi enamat kui valupunktidele osutada, võiks seegi valija mõtlema panna, ärgitada sõnade varjust tegusid otsima, endalt küsima: millise tagamõttega üht või teist on tehtud, kellele sellest kasu on? Nõnda et paarikümne aasta pärast oleks kevadkuudel tehtu tõepoolest meie ajalooraamatus suurte tähtedega kirjas.

IMBI JELETSKY

Ajaleht „Videvik"

Jaga |