Sõda algab koolilastest

Jah, mulle meeldis dokumentaalne show „Venelased on juba sellised", kuigi esimese vaatuse ajal oli saalis istuda masendav ja isegi õudsevõitu. Kõik oli tuttav ja teada, aga on täiesti erinev, kas loed samu uudiseid rahulikult kodus internetist või siis rappub su kõrval kogu saal pilkavast naerust. Ja naerdakse sinu üle, sest ka sina oled eestlane. Ka sina kuulud rahvuse hulka, kes selle kõik on välja mõelnud, paika pannud, igaveseks (?) seaduseks muutnud.

Hetkel, kui meeletu naerulagin sind tabab, on täiesti ükstapuha, kas sa ise oled püüdnud nõmedatele nõudmistele vastu hakata: selgitada, paluda, lausa anuda -, oma isiklikku saatust seejuures ohvriks tuues.

Eesti keel kui sõjarelv

Sa oled eestlane ja sa oled vastutav, sest Eesti Vabariik sõdib „rahvuskehandi" ja minu emakeele nimel isegi vene koolilastega. Lapsed seisavad Toompeal ja tahavad õppida, saada haritud inimesteks. Aga riik vormib neist mässajaid. Ja see on väga nõukogulik tegevus. Ainus vahe, et Eesti Vabariigil pole aatomipommi, millega oma kodanikke vaos hoida. On ainult seadused, mida võib väänata nii, et endistel sovetaparatšikutel oleks alati õigus, nagu neil oli alati ka nõukogude ajal õigus - ideoloogilisi ja rahvavaenlasi otsida.

NSVL-i ajal võisin eestlasena siiski õppida emakeeles ja saada hea hariduse. Meie haridusreform toodab vaid hulganisti harimatust, aktsendirohket ja vigast kõnepruuki, kuid kõige rohkem vihkamist riigisunni vastu. Minu armsaimast keelest on saanud niisiis sõjarelv, peaaegu vaimne aatomipomm, mis lõhkedes meie väikese riigi igaveseks hävitaks, nagu kord kadusid maakeralt liivlased. Ja ausad ajaloolased saavad hiljem selles süüdistada vaid väljasurnud eestlasi endid: me sureksime just nimelt vihkamistõppe, sest eestlaste „rahvuskehandi" kahanemise on põhjustanud eelkõige vihkajate võimuletulek.

Pöörde tooks uus kirgastumine

Yana Toom pihtis telesaates, et ta olevat kahekümne aastaga lõpuks aru saanud, mida tähendanud Mart Laari murranguaegne lause: venelased ei teadvat, kuivõrd kõik eestlased neid kogu stagnaaja vihanud olevat. Pöörde paremuse poole meie ühises elus tooks uus kirgastumine, kui venekeelne vähemus saaks aru, et vastav vihalause tähendas ainult vihkajate võimuletulekut, mis pole toonud inimväärset ja heanaaberlikku elu ka põlisrahvale, aga sugugi mitte kõigi eestlaste ühist ja ühtset võõraviha.

Murranguhetkel põlgasid arukad inimesed tõesti nõukogulikku surveaparaati, tsensuuri, sunnismaisust ja „raudset eesriiet". Kõiki venelasi vihata suudab aga ainult marurahvuslane, sest marurahvuslus on just nimelt katk, mis mõistuse välja lülitab, olgu siis pisikukandja muidu nii andekas ja tark kui tahes. Katk ei vali ohvreid, marurahvuslus samuti mitte, nakatuda võib nii geniaalne poeet kui ka teadlane, täiesti harimatu või ülikõrgelt haritu.

Tõsiusklike rahvuslaste esinemisi võib kokku võtta akadeemik Anto Raukase ühe hiljutise rahvusvahelise sõnavõtuga, kus akadeemik alustas kõnet igati humanistliku väitega, et natsionalism olevat tõepoolest paha nähtus, aga lõpetas rõõmsa teatega, et Eestis seda nähtust õnneks üldse polevat ja hallide passide omamine olevat lausa kasulik, sest nendega saavat reisida nii Moskvasse kui ka Brüsselisse ilma viisata. Soovitaksin kõigil samamoodi arvajatel võtta siis endalegi hall pass, et omal nahal kodakondsusetuse „eeliseid" nautida. Samuti soovitaksin neil sügisel minna „Venelased on juba sellised" kordusetendusele.

Vajame inimlikku õhkkonda

Mõni rahvuslikkustõvest nakatunud eestlane kurdab tõesti, et kõik venekeelsed oleks vaja olnud kohe välja saata ja et praegugi pole hilja, sest me vajavat ka Lasnamäel ja Kirde-Eestis eestikeelset keskkonda.

Aga märksa enam vajame edasikestmiseks inimlikku ja sõbralikku ümbruskonda. Kui venekeelsetel meie kiusust lõplikult villand saaks ja nad kõik korraga minema koliksid, ei jääks pooltühjadeks varemeteks mitte ainult Lasnamäe paneelmajad, kus seejärel tuleks vaesunud ja eramajadeta eestlastel mitmekordset üüri maksta, vaid tühjeneksid ka haiglad meditsiiniõdedest ja kaubahallid müüjatest ja...

Ja ega professionaalsed rahvuslikult vihkajad ka siis rahule jääks, vaid oleksid sunnitud otsima lihtsalt uue põlgusobjekti, ikka Andrese ja Pearu kombel maid jagades.

Venekeelsed loomingulised haritlased protestivad lavastuses „Venelased..." allutavate ja alandavate seaduste vastu, nagu kord mässasid eestlased nõukogude aparatšikute ülemvõimu vastu. Hea, kui esialgu vaid teatrilaval. Kunagi rõkkas sama tunnustavast naerulaginast saal siis, kui esinesid eesti kuulsad humoristid. See kõik oli hoopis varem, oli stagnaajal „Meelejahutaja" avalike lindistuste aegu, kui oli veel võime näha, kuulda ja taibata, mis Nõukogude Eestis tegelikult toimub.

Nüüd on see võime eestlastel haihtumas, aga venekeelsete tegijate ühiskondlik satiir kogub üha rohkem poolehoidu. Ses suhtes on Eestil tõesti eelis Venemaa ees, sest isegi piiritagune tipphumorist Mihhail Žvanetski väitis, et praegune põhierinevus Liidu ajast olevat vaid see, et varem olevat humoristidel olnud ainult julgus, aga nüüd nõutavat eelkõige annet. Kas tõesti ka annet mitte märgata, kui julgelt kirjutas ja võitles näiteks Anna Politkovskaya, kes teatavasti tapeti? Mitte märgata demonstratsioone ja uusi poliitvange?

Avalik valetamine tüütab

Eesti venekeelne intelligents protesteerib mitte üksnes andekalt, vaid üha julgemalt, sest oleme ikkagi EL-is ja avalik valetamine on ära tüüdanud. See, kuidas Riigikogu infotundides vastatakse küsimustele, meenutab liiga sageli stagnaaegsete parteikoosolekute silmakirjalikkust, eks vastajadki ju tihti samad. NO99 dokumentaaletendused äratavad seepärast üha suuremat tähelepanu, aga meie rahapesusüsteem on vaid tagajärg, mitte põhjus.

Kui ei märgata vihkajate võimuletulemise hukatuslikku mõju ka eestlastele, mitte ainult vähemusrahvale, siis ei muutu midagi. Pealegi oleksid Eestile emapalgast märksa olulisemad sookvoodid nagu teistes Põhjamaades, sest emapalk pole mõjur, et naisi sünnitama meelitada, seda suudaks vaid naabri- ja naistesõbralik riik. Vähemusrahvuste ahistamine on aga enamasti seotud ka igasuguste kvootide põlastamisega. Hästi elagu vaid rahvuslik üliinimene, kellel niikuinii vaja pole muud abi kui hingeülendavat laulupidu!

Meenutan, et just julgete vastuste andmine kesk nõukogulikku demagoogiat oli kord meie humoristide tugevus. Praegu pole eestlaste seas enam ausad vastused moes ja just seepärast meeldis mulle venekeelne etendus „Venelased on juba sellised", sest venekeelsetel ei jää lihtsalt muud üle, kui anda oma rahvuskaaslastele siiraid vastuseid, kuigi kaudseid teid pidi ja lavalt. Jah, nad on nurka aetud ja näitavad sealt hambaid.

Samas pean tunnistama, et eestlaste rahvuslik ilutsemine on isegi eesti kriitika kärpinud enamasti mingiks pooltõeks. Kõige olulisemast ja valusamast libisetakse üle protsentide oskusliku esitamise ja väikerahva keerulise saatuse jumalikustamisega.

Kuigi tegelikult ohustame iseennast ainult ise.

Just seda oli etendusel „Venelased on juba sellised" eriti teravalt tunda. Mitte ainult lavatekstides, vaid veel rohkem publiku naerulaginais, mis nii väga meenutasid mulle meie kunagist huumoriolümpost, millest nüüd on alles vaid riismed: natuke väiklust, natuke jaburust, natuke seksi ja roppust, kuigi väga andekalt, nagu rõhutas ka Mihhail Žvanetski.

Lavastus „Venelased..." oli ehk Žvanetskist vähem andekas, aga kindlasti julgem. Isegi esinejate närveldamine oli ehe ja siiras. Eriti kaasahaarav oli Vladimir Antip, kes teatavasti stagnaajal teisitimõtlejana teatrist vallandati. Teises vaatuses pani aga Liidia Golovataja end maksma kui Vene Teatri kauaaegne staar, suutes ühe kõige pikema monoloogi hingeminevalt publikuni tuua. Teises vaatuses oli üldse rohkem teatrikunsti hõngu ja vähem vihjeid argitegelikkusele, milles elame: keeleinspektsioonile, millest venelaste keelepruugis saanud „keeleinkvisitsioon"; noorte kodumaatusele oma sünnimaal; rahvusliku väikluse ülistamisele väikerahva parima omadusena.

Kuhu on kadunud eesti humoristid?

Kas tõesti oli niisuguse „keeleinkvisitsiooni" nimel vaja unustada kõik parim, millele ma nooruses nii uhke olin? Kus on need eesti humoristid, kelle satiir aitas eestlastel ühineda Rahvarindeks? Kus on need kirjanikud ja teised kultuuritegelased? Kas tõesti on pistetud mu keeleline kodumaa „keeleinkvisitsiooni" kaante vahele ja minul kui eesti kirjanikul pole enam muud valida, kui torgata välja oma silmad, et mitte näha, ja lõigata maha kõrvad, et mitte kuulda? Või esineda edaspidi samasuguste kõnedega nagu eesti rahvuse näidiseksemplarid, et marurahvuslus on küll paha, aga meil seda õnneks pole? Või põgeneda Argentiinasse nagu tegi kord Stefan Zweig, et seal end siis üles puua?

Venelastel on siiski lõpuks oma lavastus. On publiku naerulagin ja kirglik toetus. Mis on jäänud neile eestlastele, kes ootavad poliitikutelt sama ausaid vastuseid, nagu need kostsid sel kevadel venelaste dokumentaalses etenduses? Kus on see eesti kõrgintelligents, kes peaks ometi kord süvapõhjuseid märkama ja ärkama?

Kus nad on?

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste] Ausad ajaloolased saavad hiljem süüdistada vaid väljasurnud eestlasi endid: me sureksime just nimelt vihkamistõppe, sest eestlaste „rahvuskehandi" kahanemise on põhjustanud eelkõige vihkajate võimuletulek.

Toimetuselt: Uue Teatri etendus „Venelased on juba sellised" toimus 27. mail Nokia Kontserdimajas.

[pildiallkiri] AJAKIRJANIK, KIRJANIK JA TÕLKIJA: Jelena Skulskaja oli üks neljast lavastuse „Venelased on juba sellised" dramaturgist.

Jaga |