Eesti lipu väärtus langeb

A. Viigand,      22. märts 2006


Toetan igati Toomas Vareki soovitust rohkem mõelda positiivselt ja vältida skandaale, sest need ei lahenda kunagi midagi (vt 22. veebruari Kesknädal). Aga tema üleskutse rohkem lippe heisata jääb vist hüüdjaks hääleks kõrbes. Umbes 25% Eesti elanikest elab hästi ja küllap siis on ka nende mõtlemine positiivse suunaga. Ülejäänud 75% ei näe aga kuidagi põhjust hõiskamiseks ja lipulehvitamiseks.
Eesti suusaspordisaavutused on kena asi, aga rahva elujärge need ei paranda. Selles mõttes au ja kiitus meie praegusele peaministrile, kes jäi kindlaks olümpiamedalite eest antavate preemiate varemkinnitatud suurusele.

Igati asjalik Toomas Varek oma sisimas kindlasti teab, miks lippe ikka vähem välja pannakse, sageli hilisööni lehvima unustatakse või häbiväärselt määrdunutena nähakse – puudub lugupidamine nii riigi kui ka tema lipu vastu. Kui Eesti Vabariik iseseisvuse taastas, olin üks nendest, kes oma töölauale lipu asetas. Aasta-aastalt, sedamööda, kuidas vaimustus ja õhin saadud vabadusest on vaibunud ja selgemaks saanud tegelik elu, on vähenenud soov lippu laual hoida. Lõpptulemusena kõrvaldasin ta sealt hoopis, sest sellist Eestit me ei tahtnud. Liialt palju on siin ebaõiglust ja lahendamata probleeme, tööinimese naha hööveldamist. Väga õigesti ütles 15. veebruari Kesknädalas J. Karilaid, et „võidujooks heaolule on toimunud meie tööinimese ja sotsiaalse kapitali arvel". Aga see pole rahva, vaid tema valitsejate süü.

Armas Eesti rahvas! Mõelge, keda te valite oma valitsejateks! Praegu pole meil lihtsalt kapitalism, vaid röövkapitalism.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)