Soovin hoida erakonna ühtsust ja seetõttu ei kandideeri erakonna volikogu esimeheks

Asutajaliikmena on mul tulnud selle kahekümne viie aasta jooksul kaasa elada erakonna elu nii parematele kui ka raskematele päevadele. Oleme olnud valitsuses ja viimaste neljade valimiste tulemusel ainuvõimul Eesti pealinnas Tallinnas. Kahjuks täna, Eesti Keskerakonna veerandsajandijuubelil oleme jõudnud järjekordselt sellisesse olukorda, kus selle asemel, et pidulikult ja ühtse perena tähistada oma erakonna erilist tähtpäeva, seisame eri nurkades, ja käsi taskus ning igaks juhuks rusikas.

Põhjust rõõmustamiseks on palju

Vaatamata sellele, et meil on, mille üle rõõmustada; meie reiting on kõrge, mis tähendab, et rahvas usaldab meid. Pealinnas ja paljudes omavalitsustes oleme võimul, Riigikogus on meil 27-liikmeline esindus, ning palju muud. Põhjust pidutsemiseks on küllaga, aga tegeleme omavahelise rivaalitsemisega. Minu arvates on Keskerakonna halvim omapära selles, et lahkarvamusi tormatakse klaarima ajakirjanduse veergudel. Kahjuks mõned väljaütlemised isegi viitavad sellele, et ütlejal on lastetuba vahele jäänud. See rõõmustab mitte ainult uudistenappuses ajakirjanikke, vaid kurvastab meie tublit liikmeskonda. Leitakse mõnuga, et Keskerakond on lõhki, ehkki omavahel kaklevad neli-viis ambitsioonikat poliitikut. Võin ainult kinnitada, et järjekordselt ei suuda võimu jaotada osa meie juhtidest. Meenutada võiks tänasega mingil moel sarnast perioodi, kui Keskerakonnast lahku löönud liikmed lõid Arengupartei. Tol ajal oli meie liikmeskond ligi kaks tuhat; Arenguparteiga lahkus ca 70 inimest. See ei ole ju lõhkiminek.

Tähtis volikogu

Käimasolevas võitluses on ootamatult väga tähtsaks muutunud ka Keskerakonna Volikogu esimehe koht, mis tegelikult on seotud siiski pideva järjekindla tööga ja mille vastu varem pole erilist huvi ega soovi olnud. Mulle on isegi öeldud, et minu senise töö vastu mingeid pretensioone ei ole ja et minu tegevusega Volikogu esimehena on oldud ja ollakse rahul. Seda kohta olevat kindlasti tarvis võimuambitsioonide rahuldamiseks. Ma olen korduvalt nimetanud Volikogu erakonna auks ja südametunnistuseks, kuna siia on koondunud minu arvates erakonna au ja mõistus. Mõelge ise: Volikogus on juhatuse liikmed, kes on saanud mandaadi kongressilt; piirkondade esimehed, kes on saanud mandaadi sadadelt ja sadadelt piirkonnaliikmetelt; Riigikogu liikmed, kes on saanud mandaadi nii erakonnalt kui ka rahvalt. Igal Volikogu liikmel on seljataga suur hulk erakonnaliikmeid, kelle ees ja kelle eest me vastutame. Ma isegi ei tea täpselt, mitu leeri seal tipus praegu on, aga võin kindlalt kinnitada, et mina ei ole ühegi konkreetse isiku leeri liige, mina olen ühtse Keskerakonna leeri liige.

Selleks et Eesti Keskerakonna au ja südametunnistus – Volikogu – ei peaks lõhenema kahte leeri ja piidlema teineteist altkulmu, olen otsustanud, et ei kandideeri enam 15. oktoobri Volikogu istungil Volikogu esimehe ametikohale. See on minu panus oma erakonna ühtsusele tema soliidse juubeli puhul.

 Aktiivne olen olnud Keskerakonna sünnist saati

Erakonna sünnist peale lülitusin aktiivsesse poliitikasse. Olin esimese piirkonnakampaania eest vastutav 1992. aasta Riigikogu valimistel. Meie nimekirjast said Riigikokku kaks esindajat – Arvo Haug ja Ants-Enno Lõhmus. Erakonna teisel kongressil 17. aprillil 1993. aastal valiti mind esimest korda erakonna juhatusse. Samal kongressil võeti vastu ka Keskerakonna esimene programm ja asusime tegutsema Eesti Keskerakonna nime all (erakond asutati Rahva-Keskerakonnana). Edasiselt olen olnud enamiku Keskerakonna juhatuste liige. Asutajaliikmena on mul olnud võimalus aktiivselt kaasa lüüa meie tänasel kujul toimiva Volikogu ülesehitamisele. Üsna pea pärast erakonna asutamist ja osakondade loomist maakondades tekkis vajadus omavaheliseks suhtlemiseks ja ühiste sihtide seadmiseks. Hakkasime korraldama regulaarseid kokkusaamisi. Kokkusaamistest kasvas välja juba ka põhikirjas fikseeritud Osakondade Esindus, kuhu kuulusid osakondade esimehed ja üks liige iga 50 osakonnaliikme kohta. Osakondade Esinduse ja erakonna juhatuse ühiseid koosolekuid hakati nimetama Volikoguks. Hiljem lisandusid Volikogu koosseisu ka Riigikogu liikmed, mis ehk ei olnudki kõige õigem otsus. Täna oma põhiosas kehtiv Volikogu töökord on vastu võetud 1. juunil 2002. aastal Toilas toimunud Volikogu istungil, ja seda on hilisemalt vähesel määral korrigeeritud. Paljud Volikogu koosseisud on usaldanud mind neid juhtima. Olen olnud Volikogu esimees novembrist 1997 kuni maini 2001 ja edasiselt septembrist 2004 kuni käesoleva ajani ehk kokku ümmarguselt 15 ja pool aastat. Selle aja jooksul on Volikogu vastu võtnud märkimisväärsel hulgal Eesti Keskerakonna poliitikat määratlevaid otsuseid ja päevapoliitilisi seisukohti väljendavaid avaldusi. Mul on hea meel tõdeda, et kõik need otsused ja avaldused ei ole läinud kaduma, vaid on avaldatud brošüüridena. 2004. aastal püüdsin kokku koguda kõik dokumendid, mis olid vastu võetud alates 1997. aastast, ja tulemuseks oli esimene „Volikogu dokumentide kogumik 1997–2004“. Hilisemalt on see välja antud iga kaheaastase tööperioodi järel. 15. oktoobri Volikogu istungil on teil võimalus käes hoida ja lugeda „Volikogu dokumentide kogumikku 2014–2016“.

[esiletõste:]   Selleks, et Eesti Keskerakonna au ja südametunnistus – Volikogu – ei peaks lõhenema kahte leeri ja piidlema teineteist altkulmu, olen otsustanud, et ei kandideeri enam 15. oktoobri Volikogu istungil Volikogu esimehe ametikohale. See on minu panus oma erakonna ühtsusele tema soliidse juubeli puhul.

 [fotoallkiri] RAUDVARA: Kalev Kallo lülitus alates Keskerakonna sünnist kohe aktiivsesse poliitikasse. Lisaks teistele vastutavatele ametikohtadele on ta olnud Keskerakonna volikogu esimees aastast 1997 kuni 2001. aastani ja 2004. aastast kuni käesoleva ajani. Foto Ivari Vee

KALEV KALLO,

Keskerakonna asutajaliige, Keskerakonna volikogu esimees

Jaga |