Tundmatu tuumasõda

MARJU TOOM,      13. juuni 2001


Salajast tuumasõda saab siduda ka Balti riikidega. Küüditamisest teame palju, kuid mitte seda, et kümned küüdirongid Eestist, Lätist, Leedust suunati suure surma väravale - Novosibirski ja Omski oblastitesse, Altai kraisse, s.o Semipalatinski tuumarelva polügoonidega piirnevatele aladele.


Kahjustuse tekkimise võimalus on proportsionaalne kiiritusdoosile (suhteliselt väikeste dooside juures). Niisiis, kui doosi väärtus läheneb nullile, läheneb nullile ka kahjustada saanud inimeste arv. Kuid nullile ei lähene kahjustuse tõsidus selle inimese jaoks, kellel "ei vedanud", kes juhtus olema märklauaks.

Väike lisa surmale

Võib öelda ka teisiti. Kahjustuste arv on määratud radiatsioonidoosi väärtuse ja radiatsioonile allutatud inimeste arvu korrutisega. Kui vähendada doosi 100 korda ja suurendada kiiritatavate inimeste arvu samuti 100 korda, siis kahjustatute arv jääb samaks. See ongi künniseta bioloogilise efekti olemus geneetiliste kahjustuste ja teiste analoogsete juhtumite korral.
Oleme silmitsi mitte just tavalise moraalse probleemiga. Kahjustused on täiesti anonüümsed. Kõik viimastel aastakümnetel tehtud katsetused annavad väikese suhtelise lisa surmadele ja haigustele, mis on teiste põhjuste poolt esile kutsutud. Kuid kuna inimesi maakeral on palju ning inimeste arv selle aja jooksul, mil maad saastanud radioaktiivne aine (jutt on katsetuste "tulemitest" maal, õhus ja vees) laguneb, veel üha suureneb, on oodatav kahjustuste ja hukkumiste absoluutarv äärmiselt suur, koletuslikult suur.
Doosidega, mis on suuruselt võrreldavad loodusliku fooniga, kiirituse mõju pole praegu veel eksperimentidega, mis on raskesti teostatavad, vajaliku täpsusega kontrollitud. Kogu teema on põhjalikult veel läbi uurimata.
Ei saa välistada, et kunagi rakenduvad reparatsioonimehhanismid, mis võivad tekkinud defekte parandada, ja seetõttu võib künnisteta bioloogiliste efektide ilmnemisel esineda mittelineaarsust. (Lõik lisatud 1987. aastal. Tõlk)
…..
lk 60

1957. aasta alguses tegi akadeemik Igor Kurtðatov mulle (Andrei Sahharovile, tõlk) ettepaneku kirjutada artikkel n-ö puhaste termotuumapommide lõhkamise radioaktiivsetest tagajärgedest.

Filosoofilis-humanistlikust kirjandusest jätsid minusse tugeva jälje Albert Schweitzeri (14.01.1975 - 04.09.1965, saksa ja prantsuse filosoof, protestantlik teoloog, muusik, ja alates 1913 misjoniarst Gabonis - EE8 lk 406, tõlk ) kirjutised. Toon tsitaadi tema töödest:
"Lihtsamaks künniseta bioloogiliseks efektiks on toime pärilikkusele… Geeni pöördumatuks muutuseks, s.o geeni mutatsiooniks, on vaja ainult ühte ionisatsiooniakti ja seetõttu organismi jaoks pöördumatud muutused võivad ilmneda ka saadud vähimate kiirgusdooside juures. Muutuste esinemise võimalikkus on proportsionaalne saadud doosi suurusega."

(23.04.1957 loeti Oslo raadios ette Albert Schweitzeri "Pöördumine inimkonna poole", mida ta kavandas alates 1955. aasta kohtumisest oma sõbra Albert Einsteiniga ja milles ta nii enda kui ka Einsteini nimel, selges ja lihtsas keeles esimest korda hoiatas inimkonda ohtude eest, mis kaasnevad tuumakatsetustega ja -katastroofidega. Tõlk)

Artiklis näitan, et pärilike haiguste esinemissagedus suureneb vastavalt kordajale, mis on võrdne 10 miinus neljandas astmes ühe röntgeni kohta. Sama künniseta efekti võib täheldada ka vähihaiguste sagenemise suuruse ning immunoloogiliste reaktsioonide vähenemise osas ning nendest põhjustest tingitud enneaegsete surmade puhul.
Kiirgus mõjub kogu elusloodusele ja suurendab globaalselt mikroobide ja viiruste mutatsiooni, mis kiirguse väikeste dooside korral on mutateeruvale liigile kasulik, ning viib inimese eluea lühenemiseni võrdeliselt kordajaga, mis on eelnevate kordajatega samas suurusjärgus.
Need kolm põhjust annavad kordaja 3 x 10 miinus neljandas astmes röntgeni kohta. Seega, kui keskmine inimelu vältab 20 000 päeva, siis vähendab globaalse kiirituse iga röntgen seda eluiga 7 päeva võrra! Kas seda on palju või vähe?
Ühe megatonni ohvriteks on 10 000 inimest 50. aastate keskpaigaks, kui lõhatud pommide üldvõimsus oli jõudnud ca 50 megatonnini, oli arvutatav ohvrite arv 500 000 inimest."

Akadeemik Sahharovi kirjutisest võib järeldada, et käesolevaks ajaks, kui N. Liidu poolt lõhatud pommide koguvõimsus on tõusnud ca 600 megatonnini, on ohvrite üldarv ca kuus miljonit inimest. Eelkõige on muidugi kahjustatud kiirgusallikale lähemas ümbruses asunud inimesed.

Kuidas on looga seotud eestlased?

Eks ikka nii, et elame emakese Maa põhjapoolkeral ja naudime atmosfääri kõrgkihtepidi meieni jõudnud saastet. Siin oleme võrdsed kõigi teiste rahvastega. Kuid on ka rahvakild, kes on kogu õudusega palju lähemalt tutvust teinud.

1949. aasta kevadel leidsid Kremli kommunistid, et neil on ühes kauges kandis puudu nii mõned kümned tuhanded katsejänesed, ja kohe suundusid kümned küüdirongid Eestist, Lätist, Leedust suure surma väravale - Novosibirski ja Omski oblastitesse, Altai kraisse, s.o Semipalatinski polügooniga piirnevatele aladele.
Mõni aeg varem olid polügoonist veidi lõunasse jäävatele aladele jõudnud kogu rahvana volgasakslased, tshetsheenid, krimmitatarlased. Polügoonist läände jäävad alad aga kuulusid kuulsale STEPLAG-ile, kuhu koondati kõik N. Liidu Euroopa osast toodud poliitvangid, ka eestlased. Kõik, kes olid kirjas § 58 järgi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)