Evelyn Sepp: „Kes need valimised tegelikult kaotas?"

Kui valimiste ametlikud tulemused lasevad end ikka veel oodata, siis miski, mille üle mõtiskleda tasub, on siiski juba materialiseerunud.

Mõneti on küsimus ka selles, kes need valimised võitis, kes tegelikult kaotas.

Mõnes mõttes on kindlasti üks võitja Indrek Tarand. Mõnes mõttes ka Keskerakond. Vahet pole, kas napilt üle või alla poole Eesti kohtade võitjana.

Erakonnamaastikul kogus ainuüksi Keskerakond rohkem hääli kui neli erakonda - Isamaaliit, Sotsiaaldemokraadid, Rohelised ja Rahvaliit - kokku. Või siis üksinda pisut vähem kui kaks valitsusparteid - Reformierakond ja Isamaaliit - omakorda kokku.

Tarand üksikkandidaadina tegi ära kõigile teistele erakondadele, aga mitte Keskerakonnale.

Seega vastandub suurtulemuse teinud üksikkandidaat oma poolehoidjatega just kõigile neile erakondadele, kes talle alla jäid.

Seda kaardimängu võib veel mitut erinevat moodi laduda. Näiteks: erakonnad, kes olid nn kinniste või avatud nimekirjade poolt või vastu, või kes olid Ansipi poolt või vastu jne. Suures plaanis on see üks soe aur kõik...

Vaatame asjale ka teisest vaatenurgast! Nimelt, viimane nn üleriigiline tõeline usaldushääletus konkreetsetele erakondadele oli 2007. aasta märtsis Riigikogu valimisel. Ja selles mõttes olen küll nõus Kristiina Ojulandiga tema seekordsete esinumbrite valimiseelses teledebatis välja öelduga: loevad hääled, mitte sotsioloogilised uuringud.

Konkreetselt kogutud hääled märtsis 2007 võrdluses juuniga 2009

(arvud ümardatud):

2007. aastal võitis Reformierakond, kogudes 153 000 häält. Seekord vaid 61 000 häält. Kaotas seega 92 000 häält.

Keskerakond kogus toona 143 000 häält, seekord 103 000 häält. Kaotus ka siit ligikaudu 40 000.

Edasi Isamaaliit - toona 98 000, nüüd 61 000. Kaotus 37 000 häält.

Sotsiaaldemokraadid - toona 58 000, nüüd 34 000. Kaotus 24 000 häält.

Rohelised - toona 39 000, nüüd 11 000. Kaotus 28 000 häält.

Rahvaliit - toona 39 000, nüüd 10 000. Kaotus 29 000 häält.

Veel üks võimalus ümber hinnata ühe või teise erakonna püsivust poliitilisel maastikul ehk siis nende n-ö osakaalu ja muutusi sellel:

Reformierakonna osakaal on nende valimiste vahel langenud 28 protsendilt 15 protsendile.

Keskerakonna oma on püsinud 26 protsendil.

Isamaaliidul on langenud 18 protsendilt 12 protsendile.

Sotsiaaldemokraatidel langenud 11 protsendilt 9 protsendile.

Rohelistel langenud 7 protsendilt 2 protsendile.

Rahvaliidul samuti langenud 7 protsendilt 2 protsendile.

Meenutan, et Riigikogu valimiskünnis on 5% peal.

Siit esimene lihtne järeldus: hiljutine kolme erakonna - Reformierakonna, Isamaaliidu ja Sotsiaaldemokraatide - vaheline valitsuskoalitsioon on oma poliitilist osakaalu või tähtsust kaotanud enam kui viiendiku võrra, täpsemalt 21%.

Aga see on alles algus.

Vaatame järgmisena erakondade häältebaasi kadu. Mõnel puhul on see tõesti kolossaalne:

Reformierakond on kaotanud ligi 60% oma häältebaasist.

Keskerakond kaotanud 28%.

Isamaaliit kaotanud 38%.

Sotsiaaldemokraadid kaotanud 59%.

Rohelised kaotanud 72%.

Rahvaliit kaotanud 74%.

On päris selge, et pole põhjust veeretada seda vaid nn valimisviisi kaela ehk siis retoorikasse kinniste või avatud nimekirjade üle. Valimisviis võis seda kõike psühholoogiliselt küll mõjutada, aga mitte põhjustada. Vastupidise väitmine on pigem killuke Krõlovi valmist tuntud orkestrist, kelle suurim viga on istumises, mitte mänguoskuses.

Sest edukaim üksikkandidaat kogus ju „vaid" 100 000 häält, erakonnad aga kaotasid ligi 270 000 valijat...

Tänavust häältesaaki tasub võrrelda ka 5 aasta tagusega:

Sotsiaaldemokraadid on selles võrdluses kaotanud 51 000 häält ja 28% erakonna toetusest.

Keskerakond võitnud juurde 62 000 häält ning 8% toetust.

Reformierakond võitnud samuti 34 000 häält ning 3% toetust.

Isamaaliit (võrdluses toona koos Res Publicaga) saanud juurde 8000 häält, kuid kaotanud 6%.

Rahvaliit jällegi kaotanud hääli 9000 ning toetust 6% võrra.

Eelpool toodu ei ole kuigi rõõmustav erakondadele. Veel vähem peaks selle üle rõõmustama meedia, rääkimata ühiskonnast tervikuna.

Tarand, jättes kõrvale tema valimiseelse retoorika, ei olnud erakondadevastase protesti produkt, vaid sellise hoiaku ärakasutaja.

Pigem tuleks teha järeldusi poliitilise, organisatsiooni- ja meediakultuuri tõstmiseks üleüldiselt ning igaühel eraldi võetuna. Ja tõsiselt. Iga erakonna esirind või tagatuba peab omad enesekriitilised õppetunnid võtma: kuidas juhtida inimesi paremini, kuidas töötada avatumalt ja ausamalt, kuidas toota vähem vahtu ja kulutada energiat tühise eneseimetlemise või -kiituse peale.

Muidugi on enim mõtisklemist valitsuserakondadel, kes paratamatult vastutavad, miks kogu poliitiline retoorika on muutunud sedavõrd elukaugeks ja teemad üha pseudomaks ning kõle spin (eesti k pööris) ruulib. Samuti selle eest, kuidas kõige juhtunu tagajärjel tõstavad pead uued respublikad ning võimalus poliitilise süsteemi vastu tervikuna lihtsalt protestides tohutud hääled koguda ehk massid koondada.

Kas poleks aeg poliitiline spin asendada päris poliitikaga!?

-o-

Jaga |