Keskerakonna tugevus ja tulevik

Keskerakond läheb oktoobrikuistele valimistele vastu kõige populaarsema erakonnana ning loodan väga, et mõistate, kui hea võimalus on meile kõigile antud. Kõige populaarsemana Riigikogu valimiste võtmes – ja mis enne sügist eriti oluline, kõige rohkem armastatud kohalike valimiste küsitluses.

Loodan ka, et tänaseks on suures osas meie nimekirjad valdades ja linnades kokku pandud ning antakse veel viimast lihvi. Võib olla üritate nõusse saada veel mõnd eriti head kandidaati või on seatud eesmärgist puudu vaid üks-kaks nime.

Olen tänulik neile, kes on võtnud nimekirjade koostamise kohustuse enda peale, sest tean väga hästi, kui keeruline see ülesanne võib olla. On omavalitsusi, kus ei ole mingit probleemi heade kandidaatide leidmisega, kuid nii mõneski võib olla nii, et erakondlikku töösse on varem liiga kergekäeliselt suhtutud ja seega ei tule inimeste valimisnimekirja leidmine kergelt.

Tean, et kahjuks on ka neid omavalitsusi, kus erakonna valimisnimekirja asemel haigutab veel suur tühjus, aga ei maksa veel käega lüüa! Nimekirjad esitame 10. septembril ja sinna on veel aega. Küll me ka need vallad korda saame, peame saama. Igal juhul ei lähe me välja lühema nimekirjade arvuga kui eelmisel korral 2009. aastal.

Meie erakonna liikmete arv on aastate jooksul kasvanud ning meie positsioon Eesti poliitikas muutub üha tugevamaks. Kuid see, et Tallinnas pea iga teine inimene meie poolt hääletama läheb, ei tähenda sugugi, et võiksime mujal Eestis rihma lõdvaks lasta.

Meie erakonna tugevus ja tulevik sõltub kogu Eestist, see sõltub väikestest küladest ja alevitest, linnadest ja valdadest. Just seepärast on oluline minna kõikjal kohalikele valimistele vastu erakonna nimekirjaga ning mitte peituda valimisliitudesse. See on õiglane nii meie endi kui ka valijate suhtes. Ma tean väga hästi neid jutte, kus ühele või teisele öeldakse: „No kui sa pakuks Keskerakonna asemel mulle valimisliidu nimekirja kohta, küll ma siis tuleks ja teeks...“

Ärge neid jutte ometi tõsiselt võtke – ei ole neist ka siis mingit tegijat. Teie siin olete küll need, kes teavad oma kohalikke inimesi ja nende poliitilisi veendumusi, kuid kui nad tõesti tahavad teile valimistel appi tulla, siis tehakse seda ka Keskerakonna lipu all.

Teised erakonnad ei kergita vist kulmugi, kui nende liikmed kandideerivad kohalikel valimistel valimisliidu nimekirjas. Mõnes mõttes on nad alla andnud!

IRL ja Reform jagavad oma liikmetele lausa sellist soovitust – tõmmake kodumurumütsike pähe, peitke silmad hästi sügavale, aga pärast valimisi rebige rind paljaks ja teatage, et olen ansiplane. Neil on ka põhjust, et häbi pärast silmi peita ja valijale valetada, meil mitte. Keskerakonnas see päris nii kergesti läbi ei lähe, meie oma nägu ega silmi ei peida ja miks peaksimegi enda sekka alles jätma need, kes ei taha erakonna nime valimistel esindada? Kui palju nad siis ikka on keskerakondlased ning kas suhtuvad meie erakonna poliitikasse ja põhimõtetesse tõsiselt?

Ma ei räägi seda mitte mingi kiusu pärast, vaid asi on lihtne: Keskerakonna nimekiri esindab Keskerakonna maailmavaadet ja ka peab vastutama oma tegude eest. Kui meie liikmed poevad peitu valimisliitudesse, kas siis valija võib neid usaldada ja kas lubadusi ka täidetakse...?

Mis veelgi tähtsam, kes vastutab siis, kui valimisliitudesse läinud keskerakondlased oma antud lubadusi valijate ees ei täida? Mina küll ei plaani selliste tegelaste eest vastutama hakata. Usun, et ega teiegi seda taha. Keskerakondlased kandideerivad Keskerakonna nimekirjas, igal pool, kus see nimekiri on olemas.

Paar päeva enne seda kõnet kirjutama asudes mõtlesin pikalt, milliseid soovitusi võiks praegusesse valimiste-eelsesse kiiresse aega kaasa anda. 10. septembriks peavad olema nimekirjad kõikjal sisse viidud ja algab aktiivseim kampaania tegemise periood.

Loodan, et Keskerakonna kandidaadid teevad väga palju tööd „jalgadega“ ning lähevad julgelt inimestelt endale toetust küsima. Meie tugevuseks on olnud ikka otsesuhtlus valijatega, ja nii peab see jääma ka nüüdsetel valimistel. Ärge kartke suhelda ja oma häid ideid tutvustada – Keskerakond on pop ja see on teie taskus trump.

Kui teil peaks enda ideedest puudus tulema või satute pikemasse vestlusesse, siis ärge mingil juhul häbenege seda, mis on Keskerakond ära teinud Tallinnas. Just pealinnas elluviidu on parim näide sellest, milleks oleme võimelised.

Ärge unustage, et võtsime absoluutse enamuse Tallinna Linnavolikogus esimest korda 2002. aastal. Ja valija usaldas meid sama palju 2005. aastal ning rohkemgi veel 2009. aastal. Nii suurt toetust ei jagata kobakäppadele, kes millegagi hakkama ei saa, toetatakse ikka neid, kes oskavad mõistlikult ja inimkeskselt juhtida – ja seda oleme me Tallinnas teinud!

Üks Tallinna linnapea kandidaatidest väitis, et Keskerakond hakkas saama palju hääli alles pärast pronksiöö sündmusi. Tegelikult oli meil enamus volikogus peaaegu kümme aastat enne pronksiööd. Niisugune on ajalooline tõde ja kui vaja, tuleb seda meelde tuletada.

Soovitan teil rääkida ka sellest, kuidas Tallinnas on loodud tuhandeid töökohti; ehitatud munitsipaalelamuid ja -turge; renoveeritud koole ja lasteaedasid; makstud pensionilisa ja tehtud apteegisoodustusi. Rääkige sellest, kuidas tallinlased saavad sõita tasuta ühistranspordiga ning küsige, miks ei võiks nii olla kogu Eestis. Rääkige sellest, kuidas majanduskriisi ajal jätkas Tallinn ranitsatoetuse maksmist ja eraldas täiendavat raha abivajavatele peredele. Küsige seda, miks Reformierakonna ja IRLi valitsus ei suuda taastada riigis isegi matusetoetust, kui neil väidetavalt nii hästi läheb. Rõhutage, et Tallinnas elab juba ligi 430 000 inimest. Kinnitage, et Keskerakond on Tallinna hästi juhtinud ning sama tahame teha kogu Eestis. Kui te kõik selle meeles peate ja oma edukusse usute, siis läheb teil valimistel hästi.

Veel soovitan meeles pidada, et 2013. aasta pole mingi tavaliste valimiste aasta, vaid tähistame Rahvarinde 25. sünnipäeva. Paljud Keskerakonna liikmed mäletavad ise seda aega ja kõiki neid pöördelisi sündmusi väga hästi, sest olid otse nende keskel. Ei mina ega ka keegi teine ei osanud ju päris täpselt ette näha, mis sellest Rahvarinde loomisest lõpuks välja tuleb, kuid nüüdseks teavad kõik, et meil läks väga hästi. Eesti sai vabaks!

Muide, see juhtus ju alles 1998. aastal, kui taasiseseisvumispäevast sai rahvale vaba päev ning riigipüha. Mul on aga hea meel, et 20. augusti tähistamine muutub järk-järgult üha tähtsamaks sündmuseks kogu Eestis – mis seal salata, Tallinn on kindlasti selleks andnud omapoolse tõuke ja panuse. Teisipäeval tähistasime Harjumäel seda päeva Balti keti mälestuskivi paigaldamisega, mille kinkis Tallinnale Leedu pealinn Vilnius. Nüüd asuvad täpselt samasugused kivid – Balti ketist osavõtnute jalajäljed –  juba Tallinnas ja Vilniuses, ning Riias avame selle mälestusmärgi koos Baltimaade pealinnade kolleegidega õige pea.

Eesti, Läti ja Leedu koostegutsemine ning ühtsus panid 25 aastat tagasi alguse sündmustele, mis taastasid meie riigi iseseisvuse ning me ei tohi seda ühtsust unustada ka nüüd. See kehtib nii Baltimaade, Eesti inimeste kui ka Keskerakonna kohta.

Keskerakond on välja kasvanud Rahvarindest ja me ei tohi kellelgi lubada seda olulist fakti salata. Ka see võib olla üks osa teie „arsenalist“, kui valijate ette toetust küsima lähete. Neile, kes Rahvarinnet enam ei mäleta, tuletage meelde. Neile, kes sellest veel kuulnud pole, tehke selgeks. Õige varsti jõuab lavale ka Rahvarinde sündmusi meenutav rahvatükk, mille autoriks on Loone Ots. See tuleb kindlasti suurepärane etendus, mis maalib vaatajatele tollastest sündmustest sõbraliku pildi. Ja loomulikult avame Vabaduse Väljakul Rahvarinde muuseumi – muuseumi, mille tegelikult oleks pidanud juba ammu ära tegema, sest nii Vilniuses kui ka Riias on need muuseumid ammu olemas.

Niisiis, head erakonnakaaslased, kui keegi kibedas valimisvõitluses püüab hakata teile ette heitma, et Keskerakond pole eestimeelne erakond, siis teate, mida sellise jama peale vastata. Erakond, mis kasvas välja meie oma riigi taastamist juhtinud rahvaliikumisest on eestimeelsem kui teised erakonnad kokku, rääkigu nad mida tahes.

II

Aga me ei tohi oma oponente alahinnata. Nende käes on peavoolumeedia, neil on käsi sees pankades, neil on lähedased suhted PR-firmades. Kui te tähele panete, siis ongi nüüd muutumas nende taktika valimisvõitluses.

Priit Hõbemägi kirjutas 19. augustil Delfis kontsentreeritult täpselt seda, mida kogu vastasrinna propagandamasin praegu üritab juba laial rindel koordineeritult tõestada:
„Oma edus ette kindel Savisaar elab praegu nagu või sees, avab üritusi ja lõikab lindikesi, käsi ümber järjekordse kauni daami piha.“

Selle jutu eesmärk pole enam otsekohene Keskerakonna harjumuspärasel viisil ründamine ja parempoolsete tugevuse tõestamine. Nüüd on nende taktika muutunud – Keskerakonna toetajaid püütakse uinutada uue jutuga, et tsentristide võit on juba samahästi kui kindel. Sellise jutuga loodetakse, et meie valijad jäävad koju, kuna asi on juba otsustatud. Ja samas tahetakse loomulikult hirmutada meie vastaseid, et ehmatada nad otsustaval hetkel välja tulema „Eestit päästma“.

Meie positsioonid enne ametliku valimiskampaania algust pole tõesti halvad, tööd on tehtud ja rahvas toetab meid. Kuid Keskerakonna poliitika jätkamiseks on seis täna vägagi tasavägine. Kui Keskerakond ei saavuta enamust Eesti pealinnas, siis peame olema valmis päkapikkude koalitsiooniks, mida täna ju keegi peale Helmede Konservatiivide pole välistanud. Ka sotsiaaldemokraadid mitte, kes lähevad välja äraspidise loosungiga, et kõigepealt võtavad nad Keskerakonna maha Tallinnas ja alles siis vaatavad, mis Toompeal saama hakkab.

Päkapikkude koalitsiooni puhul tuleb öelda hüvasti tasuta ühistranspordile Tallinnas ja terves Eestis. Hüvasti, munitsipaalkorterite ehitus! Hüvasti eakate hinnatõusu- ja ravimitoetus! Hüvasti kõik see, mis Eesti inimest veel üldse vee peal hoiab!

Kuid ühtki lahingut ei ole võidetud ega kaotatud enne võitluse lõppu. Me saame võita ainult siis, kui ei lase endale võitjakrooni ette pähe suruda.

III

Olen sel suvel sõitnud tihti mööda Eestimaad ja rääkinud väga paljude inimestega. Meie rahva südamel on kaks suurt muret, mis on kõikjal ühed ja samad – Tallinnast Hargla ja Mõnisteni, Kõrgessaarest Kallaste ja Räpinani.

Need mured on töökohad ja hinnad.

Töökohtade suhtes on meie valitsuse ametlik seisukoht see, et  probleem on justkui lahenenud. Juba jälle kostab ministritelt selgitusi, et tegelikult on puudu hoopis pädevaid inimesi ja oskustega töökäsi.

See jutt, sõbrad, on jama! See on puhas jama ja sellest saab aru iga Eesti inimene, kes vaatab lahtiste silmadega enda ümber.

Keegi ei tea, palju on Eestis tegelikult töötuid.

Keegi ei tea, kui palju eestlasi töötab tegelikult välismaal.

Ametlikult on neid on ligi 30 000, kuid isegi Sotsiaalministeeriumi ametnikud tunnistavad, et see number on ilmselt vale. Välismaal elab isegi ametliku statistika kohaselt üle 80 000 Eesti kodaniku.

Veel üks uuring toob välja, et vähemalt 65 000 palgatöötajat tahab Eestist ära minna. Kui see pole kriis, siis mis on kriis? Nagu me kahjuks teame, on ametlikud numbrid alati tegelikest ilusamad.

Töökohtade mure on otseselt seotud hindadega – meie palgad on idaeuroopalikud, kuid hinnad lääneeuroopalikud. Vaadake Soomes või Saksamaal poodi – paljud hinnad on nagu meil, aga ometi me teame, et soomlaste keskmine sissetulek on eestimaalaste keskmisest sissetulekust mitu korda suurem.

Liiga paljudele inimestele kas ei jätku Eestis tööd või kui jätkubki, siis ei võimalda see töö normaalset äraelamist. Inimesed tahaksid elada pigem võõrsil kui siin!

Kui tööpuudust püütakse maha vaikida, siis kõrgete hindade kohta räägivad ministrid ja peaminister, et see on paratamatus. Väikese avatud majandusega riigis ei saagi hinnad olla teistsugused. Meie ise hindu ei mõjutavat. Abitu minnalaskmispoliitika tulemusel on Eesti hinnatase kerkinud sellisesse kosmilisse kõrgusesse, et sel kevadel lennutas Ansipi valitsus Prantsuse Guajaanas asuvalt kosmodroomilt ilmaruumi koguni satelliidi.

Mis on Keskerakonna ülesanne? Keskerakond peab eelseisvas valimiskampaanias viima iga inimeseni nendes kahes küsimuses selge sõnumi – me peame ja me saame nii töökohtade kui hindade osas olukorda muuta.

Vaja on ainult õiget poliitikat, tahet ja pealehakkamist. Vaja on panna riik inimeste heaks tööle. Riik peab vastama inimeste ootustele, mitte pole riigi asi inimestele öelda, et nemad ei kõlba!

Riik saab luua töökohti ning saab toetada omavalitsusi nende loomisel. Mis puutub hindadesse, siis tuleb esmalt paljastada vale, nagu oleks hinnatõusud tulnud kuskilt iseenesest, ja tunnistada, et selle taga on väga konkreetsed valitsuse otsused – peamiselt otsesed ja kaudsed maksud ja aktsiisid, mida on tõstetud nii mitu korda ja nii sageli, et sellest pole kellelgi täit ülevaadet.

Sealt need hinnatõusud tulevad, mitte Issandalt Jumalalt ja Pühalt Vaimult, vaid Andrus Ansipilt, Jürgen Ligilt ja Juhan Partsilt.

Seda kõike peame me Eesti inimestele ütlema.

Sealjuures ei räägi me mitte ainult riigi suurima opositsioonijõu pingilt Toompeal. Ärgem unustagem, et kõik see aeg on Keskerakond olnud võimul Eesti suurimas omavalitsuses, kus me oleme väga veenvalt tõestanud, et meie poliitika pole utoopiline ja elukauge, vaid realistlik ja praktiline.

Tuletage meelde sotsiaalseid töökohti, mida valitsuse ministrid naeruvääristasid, kuid mis andsid tuhandetele inimestele võimaluse teha mingitki tööd ja teenida mingitki palka ning säilitada oma eneseväärikus ja tööharjumused kõige sügavamal kriisiajal. Osa neist töökohtadest osutus elujõuliseks ja on endiselt alles.

Tuletage meelde, kuidas korraldasime tööbörse, kus viisime kokku töötajaid otsivad ettevõtted ja tööd otsivad inimesed.

Tuletage meelde töötute klubisid, mida organiseerisime, kus inimesed said nõu töökoha leidmisel ja leidsid moraalset tuge raskel ajal.

Ma julgen öelda, et viimase viie aasta jooksul pole linnavalitsus langetanud ühtegi olulist otsust, mille juures poleks kaalutud esmajoones seda, kuidas see mõjutab töökohti ja hindu ning tallinlaste toimetulekut.

Ja kui me juba räägime hindadest – me oleme saatnud müügile soodsad apteegikaubad, me oleme rajanud turgusid, kus saab taskukohase hinnaga osta kodumaist toidukaupa.

Muidugi on Tallinna rahalised võimalused suuremad kui enamikel Eesti omavalitsustel, kuid pilt kogu Eestimaal oleks hoopis teine, kui riik oleks kriisi ajal toetanud omavalitsusi, muuhulgas andnud raha just töökohtade loomise toetuseks, mitte võtnud seda ära. Paljudes omavalitsustes ongi hoolimata kõigest töökohtade loomise poliitikat aetud ja edukalt.

Ja muidugi – tasuta ühistransport. Olukorras, kus riik aina kruvib hindu üles – elekter, küte, kütus, kõik kerib aina kallimaks – ja siis ootamatult Tallinn mitte ei langeta piletihindu ühissõidukites, vaid kaotab need sootuks! Ennustati, et sellest sünnib kaos ühistranspordis – bussid jäävad seisma!

Aga bussid sõidavad edasi – ja on endiselt rohelist värvi!

Et oktoobris võita, ei pea me midagi uut välja mõtlema. Nendes omavalitsuses, kus me oleme olnud võimul, peame ütlema Eesti inimestele – lubage meil jätkata seda head tööd, mida oleme teinud. Te ju näete, et sel on tulemus. Ja me peame kirjeldama, millised on meie plaanid järgmiseks neljaks aastaks.

Omavalitsustes, kus võimul on parempoolsed, peame taotlema, et valijad aitaks meil vabastada tee poliitikale, mis aitab luua töökohti, hoida Eesti inimesi kodumaal ning piiraks hinnatõusu või langetaks hindu seal, kus see on võimalik. Iga töökoht loeb, iga kokkuhoitud euro aitab inimesi.

Ma julgen öelda, et mitte kunagi varem ei ole valijate ees olnud nii selge ja nii ühene valik kui nendel valimistel. Inimestel on tänaseks väga selge, mille eest võitleb Keskerakond ja millist poliitikat esindavad paremerakonnad IRL ja Reformierakond.

Need poliitikad on nagu öö ja päev, neid ei saa omavahel segamini ajada. Nüüd saavad inimesed otsustada, kas üks või teine. Mul on kahju, et olukorras, kus valimisteni on jäänud vaid mõni nädal, ei ole meil täit selgust sotsiaaldemokraatide osas. Paljud nende seisukohad on sarnased meie seisukohtadele – näiteks ka nemad toetavad keskerakondlikku astmelist tulumaksu.

Kuid me pole päriselt kuulnud nende hinnangut viimase viie aasta arengutele riigis. Ma mõistan, et neil on raske – esimesed jõhkrad eelarvekärped viisid ju parempoolsete õhutusel läbi just nemad. Ning just nemad ajasid majanduskriisi esimestel kuudel Euroopa kõige parempoolsemat rahanduspoliitikat, kuni paremerakonnad nad valitsusest välja viskasid.

Mina ootan ja Eesti ootab SDE-lt selget hinnangut praeguse valitsuse poliitikale ja seisukohtadele. Milline see hinnang on? Kas nad toetavad valitsuse valikuid või ei toeta? Usun, et mitte ainult meie, vaid ka valijad tahaksid teada, millist poliitikat sotsid näiteks Tallinnas tegelikult ajada kavatsevad.

Paljud sotsiaaldemokraadid on sümpaatsed inimesed, ka mina võiksin anda valijatele soovituse neid toetada, kui neile mingil põhjusel Keskerakond ei sobi. Kuid ma ei saa seda teha, kuni ma pole kuulnud selget seisukohta, mis välistaks võimaluse, et neist saab taas pisku võimu nimel parempoolsete väike usin abiline. Seda kindlust minul ja valijatel täna ei ole.

Ja mulle teeb muret, et sotsiaaldemokraadid paistavad oma kampaaniat alustavat hoopis valest otsast. Nende meelest peavad muutused algama Türist ja Tallinnast ning alles siis jõudma Toompeale. Meie arvame täpselt vastupidi.

Tõesti, sõbrad Mikser, Nestor ja Saar, mõelge nüüd ikka järele – kuidas on väike Türi linn süüdi selles, et üle Eesti pole töökohti ja inimesed kolivad massiliselt ära välismaale? Kas elektri ja teiste hindade tõusud, mis pigistavad kõigi perede rahakotti, on samuti Türilt alguse saanud?

Ei, sotsid-sõbrad, väike Türi ei puutu siin asjasse. Viga on Toompeal. Ja muutused peavad algama Toompealt ja jõudma sealt Türile ja kõigisse omavalitsustesse, kes ootavad riigilt euroopalikku omavalitsuspoliitikat.

Ma usun, et ka valijad tahaksid teada, kellega SDE päriselt on? Kas parempoolsetega või meiega? Kas nad toetavad seda poliitikat, mida aetakse, või seda, mida võidaks ajada, et inimeste heaolu ja toimetulekut päriselt parandad? Selles on küsimus.  

Ma ei soovitaks neil liiga kauaks kahele toolile korraga istuma jääda – see pole hea poliitika, see pole aus poliitika.

IV

Me ei saa enesele lubada seda lõbu, et praegune oma aja ära elanud ja rahva toetuse kaotanud valitsus jääb vegeteerima veel kuni 2015. aasta Riigikogu valimisteni.

Käärime käised üles, töötame üheskoos, et poliitika tõepoolest muutuks inimestele vastuvõetavaks ja sõbralikumaks. See on meie kohus, see on meie ülesanne. Selleks meie partei ongi!

Jaga |