Tõeline oht maailmas on veepuudus

Naftale võib leida asendajaid, kuid veele mitte. Me võime toota toitu naftata, kuid mitte ilma veeta.

Me joome keskmiselt 4 liitrit vett päevas ühe inimese kohta, kuid päevane toit vajab 2000 liitrit vett. Tänapäeval umbes 40% maailma viljasaagist tuleb niisutatavatelt aladelt. Kuid niisutavaid alasid on viimastel aastakümnetel tulnud vähe juurde. Kas vett napib? Farmerid saavad vett kas jõgedest või põhjaveest. Jõgedele ehitati juba Sumeris tammid ja juhiti vesi kanaleid pidi põldudele. Kui veetase langes, siis hakati hilisemal ajal puurima kaevusid, et kätte saada põhjavett. Osa veest taastub vihmaga. See osa aga, mis väga ammust ajast sügaval maa sees, on põhjavesi, mis ei taastu. Fossiilne põhjavesi, mis on strateegiliselt tähtis; seda on sügaval maa sees olevad põhjaveed Põhja-Hiina tasandike all ja Ogallala põhjavesi USA-s.

Põhjavee rohke kasutamine võimaldas laiendada viljatootmist, kuid nõudmine vilja järele aina kasvas, nii ka ikka rohkem vett välja pumbati. Ja lõpuks algas põhjavete taseme langemine. Seejärel jäid ka kaevud kuivaks. Tänapäeval on 18 maad, kus elab pool  maailma inimestest, põhjavett üleliiga välja pumbanud. Nende seas on ka suurimad viljatootjad: Hiina, USA, India.

Kõige drastilisem on olukord aga Lähis-Idas. Saudi-Araabia on põhjavee ära ammutanud ja sealsed kaevud on kuivad. Nii on langenud ka viljatootmine. Ja 2008. aastal kuulutasid saudid, et nisutootmine lõpeb aastal 2016. Oma rahva toitmiseks hakkab Saudi-Araabia importima 15 miljonit tonni nisu, riisi, maisi ja otra.

Ka Süüria on ülemäära välja pumbanud põhjavett. Viljatootmise tipp oli seal 2001. aastal ja sellest aastast siiani on viljatootmine langenud 32%. Ja nüüd häving – sõda ja põgenikud. Ka Iraagis ja Jeemenis on viljatootmine langenud. Jeemeni olukord on eriti raske ja lähemal ajal peab ta kogu vilja sisse vedama, et ennast ära toita. Ja nüüd on käes sõda ja humanitaarkatastroof.

Põhjavee tase on ka langenud Pakistanis, Afganistanis, Mehhikos, Iraanis. Mehhiko pealinna veehädad olid ammu teada, kuid nüüd on need hädad vallutanud ka muud piirkonnad.

Kuid suurimategil viljatootjatel – Hiinal, USA-l ja Indial – on veega probleeme. Kõige rängemas olukorras ongi India, kus rahvastik kasvab 15 miljoni võrra aastas. Niisutussüsteem sõltub peamiselt põhjavetest. Ja kuna valitsuse poolt pole tõkkeid kaevude rajamisele, on farmerid puurinud rohkem kui 25 miljonit kaevu põldude niisutamiseks, kust pumbatakse välja tohutul hulgal põhjavett. Nüüd kasutatakse kaevude puurimiseks  naftapuurimistehnikat ja seetõttu on kaevud eriti sügavad. On paiku, kus põhjavesi on juba ära ammutatud ja kaevud kuivad. Olukord on plahvatusohtlik – kui tuleb täielik veekriis, siis vallandub anarhia.

USA-s ammutatakse vett Ogallala põhjavetest; oht on suur, et see veevaru lõpuks ammendub ületootmise tõttu. Aga mida vähem vett, seda väiksemad on ka saagid. Texases oli niisutusala tipp 1975. aastal, sellest ajast on langus 37%, Oklahoma piirkonnas oli tipp 1982. aastal ja langus siiani 25%, Kansases oli tipp 2009. aastal, kuid viimase kolme aastaga on langus 30%, Nebraska tipp oli 2007. aastal, sestpeale on viljatootmise langus 15%.

Hiinas tuleb 4/5 viljast niisutatavatelt aladelt, enamasti saavad need vee jõgedest. Kuid väga tähtis on Põhja-Hiina tasandiku all olev põhjavesi. Selle ammendumine teeb lõpu viljatootmisele.

Veenappus pole ainus väljakutse. Mõnel maal, nt. Mongoolia ja Lesotho, viljasaagid langevad pinnase erosiooni tõttu. Pole näha, mis peataks veenappuse kasvu ja veest sõltuva viljatootmise kahanemise. Aga rahvaarvu pidev kasv üha suurendab maailmas nõudlust vee ja toidu järele, mis lõpuks võib viia tõelise katastroofini.

JAAN TOOMING, teatrilavastaja, näitleja, kirjanik

Jaga |