Kuidas võita „võitmatut” ehk panna piir alkoholismile?

TANEL KIIK,      21. november 2007


Alkoholi liigtarbimine on muutunud Eestis aasta-aastalt üha tõsisemaks ja murettekitavamaks probleemiks, mille all otseselt või kaudselt kannatavad kõik inimesed – alates veel sündimata lastest ja lõpetades roolijoodikute süül hukkunutega. Ühe eestlase kohta kulub aastas 13,4 liitrit alkoholi (turistide ostetud alkohoolsed joogid välja arvatud). Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) eksperdid on korduvalt juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et alkoholi tarbimine Eestis on juba kahekordselt ületanud selle kriitilise piiri, mis on rahvana säilimise aspektist rahvastiku tervisele saatuslik. Seega ei julge vähemalt avalikult probleemi olemasolu enam peaaegu keegi kahtluse alla seada. Paljud inimesed ja organisatsioonid on välja pakkunud täiesti erinevaid lahendusvariante, ning seetõttu ei paista siin mingit ühest seisukohta niipea tulemas.

Keskerakonna initsiatiivil on kümnetes valdades ja linnades kehtestatud alkoholimüügi ajalised piirangud. Erakond taotleb ka öise alkoholimüügi üleriigilise piirangu kehtestamist. Selle idee vastu on avalikult palju kordi sõna võtnud Reformierakonna juhtpoliitikud, kelle meelest oleks sedalaadi käitumine riigi lubamatu sekkumine kohaliku omavalitsuse võimupädevusse. Ennekõike nende survel pole Riigikogu sellist seadust siiani vastu võtnud. Olgugi et hetkel pooldaks üleriigilise öise müügipiirangu kehtestamist (hoolimata Reformierakonna vastuseisust) enamik parlamendisaadikuid ja -erakondi, puudub üksmeel piirangu ajalise kestvuse suhtes, ning sellest tulenevalt venib otsustusprotsess tõenäoliselt pikaks. Probleemiga on püüdnud võidelda ka kodanikuorganisatsioonid, neist kõige jõulisemalt ühendus Alkoholivaba Eesti (AVE). Nemad algatasid 1. augustil kampaania, mille käigus kutsutakse rahvaühendusi ja organisatsioone toetama alkoholireklaami täielikku keelustamist. AVE manifestile on alla kirjutanud üle kahekümne organisatsiooni, nende seas ka Keskerakonna noortekogu, kuid suuremat ühiskondlikku debatti pole suurparteide kõrvalejäämise tõttu paraku tekkinud. Kindlasti seisab AVE ka tulevikus oma vaadete eest ja propageerib karskeid eluviise, kuid seni on oldud rohkem hüüdja hääl kõrbes.

Minu meelest tuleks lähtuda reaalsest hetkeolukorrast. On vaja aru saada, et ükski üksikmeede küsimust ei lahenda. Keelud on toredad asjad küll (isiklikult olen range alkoholipoliitika kindel toetaja), aga kuni need tekitavad inimestes rohkem trotsi ja viha mõne erakonna vastu kui muudavad reaalselt nende tarbimisharjumusi, on nende kasutegur ilmselgelt madal. Mina keskenduksin ennekõike hoopis inimesteni jõudmisele. Aastaid kuuldud ja räägitud elementaarset juttu „inimeste suhtumise muut(u)mise olulisusest", ei ole mõtet enam edasi korrutada – see mõjub juba tobeda targutamisena. On viimane aeg midagi ka reaalselt ära teha.

Ma ei pea ennast selles valdkonnas eksperdiks ega ole seetõttu ka suuteline mingit lollikindlat ja universaalselt toimivat lahendusskeemi välja pakkuma, kuid minu arvates tuleks alustada kõige olulisemast küsimusest: „Miks inimesed ikkagi joovad?"

Võime väita, et see on ju lihtne: inimesed on õnnetud ja/või rumalad ega suuda endale paremat meelelahutust leida. Selline lahmimine aga ei tee kellelegi au. Tõenäoliselt on igal indiviidil, sõltumata vanusest ja soost, kas või minimaalselgi määral erinev põhjus, miks ta oma tervisega riskides ikka ja jälle alkoholi poole pöördub. Riigi ülesanne oleks selgeks teha neist kõige enam korduma kippuvad põhjused ja iga konkreetse probleemi esinemisala ära kaardistada. Seejärel tuleks välja töötada pikaajaliste eesmärkidega ja reguleeritud rahastusega step-by-step lahendusstrateegiad ning need esimesel võimalusel käiku lasta.

Alles siis, kui meil on vähemalt laias laastus selge, miks ikkagi keskmine eestlane endale niivõrd suure koguse meelemürki regulaarselt sisse valab, saame hakata tegelema alkoholiprobleemi lahendamisega. Loodetavasti võime sellest ühel heal päeval ka võitu saada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (70)