Terrorismi vastu ei saa terrorismiga

RAINER VAKRA,      10. jaanuar 2007


Veel enne 2006. aasta lõpulejõudmist saavutas USA president George W. Bush oma tahtmise ning Iraagi ekspresident Saddam Hussein hukati peaaegu et omakohtu korras. Juriidiliselt võis ju kõik olla korrektne, aga inimlikust aspektist kindlasti mitte.

Eriti küüniliselt kõlab Ameerika Ühendriikide presidendi kommentaar, milles inimese poomist nimetatakse demokraatia triumfiks. Eestis tormasid peaminister Andrus Ansip ja välisminister Urmas Paet kiitma ja õigustama Saddami hukkamist. Samas on Eesti Vabariik võtnud kindla seisukoha surmanuhtluse vastu ning sarjab neid riike, kus sellist karistusviisi rakendatakse. Millest meie selline selgrootus? Pigem tuleks lõpetada Eesti vägede missioon Iraagis.
Mõne nädala eest rabas üldsust uudis kahe Läti sõduri hukkumisest Iraagis, Eesti sõjaväelane sai operatsiooni käigus haavata. Pisut varem oli USA president George W. Bush teatanud, et kavatseb Iraagis olevaid vägesid suurendada, paremini võitlemaks terrorismi vastu. Samal ajal tuligi uudis, et Riigikogu pikendas (eelneva avaliku diskussioonita) Eesti kaitseväeüksuste kasutamist julgeoleku tagamise missioonidel. Kas Eesti vajab reaalseid ohvreid? Kas tõesti on otstarbekas suunata meie vähest raha ja nappe inimressursse Eestist eemale ajal, kui meil endil on kodus veel nii palju teha?

Võitlus „kurjuse" vastu

Suurrahvaste soov on aegade algusest olnud teistele oma tõekspidamisi peale suruda. Teame ju enda ajaloostki, kuidas erinevad vallutajad erinevatel aegadel on meile „tõde" toonud. Ükskõik siis, milline nimetus on sellisele tegevusele antud. Üks tänapäeva maailma võimalusi on nimetada seda terrorismi vastu võitlemiseks. Võitlus on vahel lausa nii tuline, et isegi maailma kultuuripärandi hävinemist selle käigus ei peeta millekski. Meenutaks siinkohal, kui kiiresti said Iraagi muuseumides pärast USA vägede ja tema liitlaste sissetungi otsa tsivilisatsioonihälliks peetava Mesopotaamia aarded.
George W. Bush on kohati väga kergekäeliselt riputanud peaaegu tervele islamimaailmale külge sildi "kuri". Huvitav on ainult see, et miks valutatakse südant demokraatia ohustamise, terrorismi vallapäästmise ja inimõiguste rikkumise pärast eriti seal, kus leidub naftat. Ja millegipärast just seal, kus on nafta, elavad väga kurjad inimesed. „Nüüdismisjonär" USA pole ainult oma misjonitööga veel rahul. Mille muuga on seletatav vajadus Iraaki viidud vägesid suurendada?
Kas Eesti peaks sellisel missioonil osalema? Arvan, et oma liitlasele, mida Ameerika Ühendriigid kahtlematult ju on, saab ka teisiti toeks olla. Sõjalise kohalolekuga Iraagis kandub Eestilegi vähemalt moraalne vastutus inimkonna mälu „kustutamise" eest.
Palju räägitakse sellest, kuidas missioonil osalemine on meie välispoliitilise julgeoleku tagatiseks. Televisioonis näidatakse kaadreid, kuidas USA kõrged sõjaväelased patsutavad Eesti sõduritele õlale ja kiidavad neid järjekordsete saavutuste eest. Oleme seepeale õnnelikud nagu kutsikas, kes on peremehelt maitsva lihatüki saanud, ning ootab, silmade põledes, uut võimalust.

Rohkem raha sisejulgeolekule!

Paradoksaalne on seejuures asjaolu, et kui meie riik leiab võimalusi kaugetel missioonidel osalemiseks, ei leita neid sisejulgeoleku parandamiseks. Eesti ei suuda tagada oma kodanike turvalisust. Päästeteenistuses ja politseis ei jätku inimesi, sest neile ei saa konkurentsivõimelist palka maksta.
Kurb näide Nõmmelt. Kevadel põles Nõmme keskuse lähedal elumaja. Nõmme tuletõrjedepoo asub sellest paarisaja meetri kaugusel. Paraku olid Nõmme pritsimehed sellal Keila lähedal kulupõlengut kustutamas. Elamu hävis täielikult, tules said kannatada teisedki hooned. Kas poleks USA „rahumissioonides" kaasalöömise asemel mõistlikum suunata rohkem ressursse sisejulgeolekusse? Mina arvan, et on.
Mõne nädala eest kirjutati Vabariigi Valitsusele avalik pöördumine, milles deklareeriti, et väikeriigid ei peaks toetama praegu maailmas domineeriva jõukeskuse tuules kulgemist, vaid pigem tõstma maailma välispoliitika kõlbelist taset. Selles peitub Eesti julgeolekutagatis. Eesti peab sellistel missioonidel osalemisest loobuma. Eesti sõdurid tuleb Iraagist koju tuua! Terrorismi vastu võideldes tuleks olla valvas, et see võitlus ise ei muutuks terrorismiks.

Postimees keeldus seda lugu avaldamast


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)