Pensionäride võitu tuleb veel kindlustada

LAURI LAASI,      15. märts 2006


Valitsus kinnitas Keskerakonna eestvedamisel 9. märtsil pensionide indekseerimise korra, mille tulemuseks on 393-kroonine pensionitõus. 1. aprillist alates on keskmiseks pensioniks 3136 krooni. Rahvapensioni määr on 1268 krooni, vanaduspension 15-aastase staazhi puhul 1729 krooni ja 40-aastase staazhiga isikuil 2942 krooni.
Pension on indekseeritud ning arvutatakse kahe näitaja – tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastase juurdekasvu – aritmeetilise keskmisena.
Riiklike pensionide indekseerimisel korrutatakse rahvapensioni määra, pensioni baasosa ja aastahinde senikehtinud väärtused läbi indeksiga 1,097. Pensioni baasosale lisandub veelgi 60 krooni ja aastahindele 1,53 krooni.

Lõpuks ometi on Keskerakonna osalusel astutud tõhus samm pensionäride heaolu parandamiseks. Seda tuleb jätkata, sest elu kallineb pidevalt ning tõusevad just paljude selliste kaupade ja teenuste hinnad, mille tarbimisest ei pääse: toasoe, ühistransport, elekter.
Peame saavutame olukorra, kus keskmine pension tõuseks aastas vähemalt sama palju kui keskmine palk.
Mitmed Reformierakonna juhtivpoliitikud on sõnavõttudes väitnud, et pensionitõus on majanduskasvu loomulik tagajärg. Kas ikka tõesti? Kolmikliidu võimu ajal, kui üks koalitsioonipartneritest oli oravapartei, viitasid mitmed majandusnäitajad samuti tõusutendentsile, kuid pensionitõusust polnud juttugi, sest võimul olid puht parempoolsed erakonnad.
Viimastele pole aga pensioniteema kunagi eriti südamelähedane olnud. Pensionitõus ei ole majanduskasvu, vaid pikkade ja pingeliste võitluste tulemus – tänavameeleavalduste, pikkade istungipäevade, allkirjakogumiste ning oma seisukohtade lõputuna näivate selgitamiste tulemus. Mitte miski siin Eesti Vabariigis ei sünni iseenesest – suured asjad nõuavad suuri pingutusi ja paljude inimeste tugevat poliitilist tahet. Pensionitõusu eest tuleb tänada ka neid arvukaid inimesi, kes valimistel aitasid võimule jõud ja inimesed, kes lubatu teoks tegid.

Pensionitõus ei tohi olla ühekordne poliitiline aktsioon, vaid peab olema seotud elukalliduse tõusuga. Muidu juhtub see, mis mitmete teistegi algatustega juhtunud on – järgmine teistsuguste poliitiliste jõudude juhitud koalitsioon paiskab päevapoliitilistel või muudel põhjustel kõik senitehtu peapeale.
Eriti inetu on laste ja eakate vastandamine, mida populistlikel põhjustel sageli tehakse. Võib-olla riigi tasandil on seda vähem märgata, kuid näiteks Tallinna parempoolsete munitsipaalpoliitikute hulgas on viimane vägagi armastatud relv.
Samuti tuleb põhjalikult läbi mõelda eurole üleminek. Ükskord on Mart Laari poolt juhitud valitsus juba pensionärid vaesusesse tõuganud, teist korda selle juhtumist lubada ei tohi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)