Riik ja 51%

Kord, kui see jälle teemaks oli, sattusin ühe riigikogulasega kokku ja küsisin: Mees, on sul midagi enda kaitseks öelda? Ja nagu kahtlustatud, pani ta oma neli keskmist palka paika sellise tagasihoidliku mõttega: et jaksaks kuskil lennujaamas või muidu välismaal kohvigi osta; või väikese õllegi.

Meenutage natuke, aastal 1992 oli keskmine palk 600 krooni ringis. 75 Saksa marka. Neljakordne keskmine polnud kah mingi erutav summa. Laiamisele ei võinud küll väga mõelda. Aga ei pidanud ka ootama, kuni lahke onu välja teeb, hea seegi.

Eks nii ole jäänud, peaks muutma küll, raputas riigikogujast parasiit endale tuhka pähe, ja tegi mulle välja. Puges, sinder, mulle rahva raha eest.

Mingisugune tõekene siin olla võib. Me kõik näeme riigikogujaid ja sellepärast oskame neid ka kiruda. Mai algul võeti ajakirjanduses taas üles ametnike palgad ja lisatasud. Et mõni saab rohkem raha kui minister. Lisatasude varal. Kisendav ebaõiglus ja mõttetute bürokraatide poputamine. Kus seda kuuldud-nähtud, et ametnikule joonistatakse kokku ministri omast suurem palk?!

Andke andeks... Ja mis siis? Las olla! Te näete rahanumbrit. Aga ei vaevu astuma sammuke kaugemale ja vaatama, mis ülepea käimas on. Kuigi see on samamoodi silma all.

Kaege – siin maal, siin riigis on olemas selline seisus, punt, kiht, bande nagu tippametnikud. Kantslerid, asekantslerid, ametite juhid, kaitseväe juhataja ka. Neid on 96.

Ja need 96 tulevad kätte palju kallimalt kui kogu Riigikogu oma neljakordse keskmise, kuluhüvitiste ja muu süükspandavaga kokku. Mõelge: kabinet, sekretär, nõunik, ametiauto; arvata on, et veel midagi. Telefoniarved kasvõi. Nipet ja näpet lisaks. Täpselt ei tea. Keegi vist ei tea. Keegi vist ei hakka isegi üritama kõike kokku arvata.

Kunagi aastaid tagasi, poolkogemata ja sõnu sassi ajades, ütles üks mees tuntud väljendi „kirss tordi peal” asemel „komm kirsi otsas”. Miskipärast ajas see seltskonda koledasti naerma. Midagi selles väljendis aga on. Alailma meedia poolt nämmutatavad riigikogujad ongi see komm. Tippametnikud on aga kirss. Nad paistavad tordi peal silma, aga mis tordis endas on või olla võib, jääb tähelepanuta.

Sest kui hakata edasi arutama, nii-öelda toiduahelat pidi liikuma, et kuipalju seda rahvast veel Eesti riigi palgal on ja mis nad maksma lähevad, siis aina hämaramaks lugu muutub. Meil ei ole ju mingit teenistusastmete tabelit. Ainult palgaastmed, mida vist on 33. Kui vahepeal pole midagi muutunud. Kunagi nagu oli. Mismoodi neidpidi tõustakse ja langetakse, on üsna mõistatuslik, vähemalt kõrvalt kaedes.

Mingist tasemest on ametnike palgad täiesti tume maa. Ametlikku teabenõuet esitada ei viitsi, niisama vaba käega mööda internetti konnates teavet enam ei leia. Kuigi vahel tahaks teada, et mis kodanik mis palka saab ja mille eest. Tahaks või teada saada, palju siin maal ja riigis üldse ametnikke, üldse riigipalgalisi on. Arve on ju mitmesuguseid esitatud. Näiteks 130 000–160 000. Isegi veel rohkem.

Seetõttu tõusevad küsimused, et: mis nad kõik teevad, milleks seda vaja on, kas ilma ei saaks? Kõik need sajad osakonnad juhatajatega, kel vaja kabinetti, autot, sekretuuti. Kõik tuhanded pea- ja muiduspetsialistid, analüütikud, eksperdid, teised titulaarnõunikud, kolleegiumiregistraatorid.

2. mail juhtusin vaatama hommikusi uudiseid riigitelepurgist. Võib juhtuda, et ühte plokki sattuvad uudised teevad üksteist vastastikku naljakaks, veidraks, arusaamatuks ja viivad sind mõistmatuse seisundisse.

Lugupeetud Ardo Hansson läks Eesti Panga asjadega Riigikokku. Lühikeses intervjuus märkis ta oma peenetundelisel moel, et palgad kipuvad liiga kiiresti tõusma ja et selle taga on riigi surve. Millest lihtsameelne mina luges välja: riik palkab kergesti ja mõtlematult.

Paar uudist edasi rääkis tütarlaps tähtsalt, kuis on Riigikantselei man olemas putka nimega arenguseire keskus, mis jälgib reguleerimata valdkondi ja teeb ettepanekuid neid reguleerida.

Saabuski mõistmatuse seisund.

Arenguseire? Misasi see veel on? Keskus? Palju neid veel võib olla?Ikka – millega see tegeleb, mida mõistab arengu ja seire all? Ning teised kenad filoloogilised küsimused.

 Hea olnuks internetist järgi uurida. Võib-olla oleks saanud vastuse. Aga tuleb häbiga tunnistada, et ei julgenud. Saba jalge vahel, jahe püksis. On varem, pahatahtlikumatel hetkedel, tõesti järgi vaadatud, misasi on mingi instituut, keskus, sihtasutus, ühing.

Selleks innustumiseks on, muide, suurepärane vahend hommikutine ETV „Terevisioon“. Kaks tundi teleaega ära täita polegi nii lihtne, nii satub stuudiosse igasugust rahvast. Teema pole võib-olla üldse huvitav või kuulub rubriiki „Täielik jama“ ja on ühest kohast välja kistud. Huvitav on tähele panna, millist ilmtähtsat asutust esindab järjekordne analüütik ja ekspert. Enamasti pole sellisest kuulnudki ega ette kujutanud.

Aga tulevad tibid, tulevad hipsterid – ühesõnaga, jube tähtsad asjapulgad järjekordset libamure lahkamas. Nii et ei julgenud. Kartes sadada mõistmatuse seisundist hullemasse, täieliku masenduse seisundisse: Armas Eesti riik, Sina igatsetu ja oodatu, millega Sina ometi tegelikult tegeled? Sa muudkui kasvad ja kasvad. Sa võtad palgale juba eiteakeda tegema eiteamida ega paista mõtlevatki, kuhu rajale Sina niimoodi astunud oled. Ammugi, kust see raha peaks tulema, et kõigile ehitada kabinette, superministeeriume, osta kohvimasinaid, muid kontoritarvikuid, ja muidugi palka maksta.

Tagasi hüpates, see 96 tippametnikku oli mulle meelde jäänud ammusest ajast, pisikese nupuna kuskil tea mitmendal leheküljel.

Siis saabus ikkagi kardetud masendus. Jah, on küll 96. Ja on olemas tippjuhtide kompetentsikeskus, ka Riigikantselei man. Värbab, valib ja arendab tippjuhte, annab nõu, hindab.

 Mul hakkas kõigi kantslerite, ase’de jne ees väheke piinlik. Oli ju kavatsus neid üle mõistuse kalliteks muidusööjateks sõimata... No enam-vähem või natuke sinnapoole. Aga mõelda, et vintske, toimik hambus, ringkiri rinnataskus, tindist ja paberist läbi rabelnud kogenud bürokraat peab läbima mingi uduse keskuse hindamise, siis läks natuke paljuks. Tunne oli, et nad on juba ära solvatud, ei tasu endal enam klähvida.

Hea nüüd küll ja las ta olla, aga riik tundub aina kahtlasem. Keegi ei paista teadvat, kui kaugele see ulatub, mida teeb, kui kiiresti kasvab. Mõni aasta tagasi arvutasin välja, et nt riigieelarve on kasvanud 2,5 korda kiiremini kui keskmine palk. Näitab see midagi, öelgu targemad. Veel kenam oleks, kui keegi teaks öelda, ega me ole sel teel, mille keegi õel ameeriklane välja mõtles, kui Kreeka riik rahadega käpuli käis. Nimelt: demokraatlik valitsus, mis 51% valijatest riigi palgale võtab, püsib igavesti.

JÜRI PINO,  kirjanik

[fotoallkiri]   Kuna Riigikogu liikmed on pidevalt meedias, siis tihti saavad nad ka kiruda. Samas unustatakse ära, et riigis on olemas selline seisus nagu tippametnikud, kelle ülalpidamine on maksumaksjale, võrreldes riigikogulastega, kulukam. Foto Riigikogu Kantselei.

Jaga |