Ministrite riigireetmissüüdistus: Pihli poolt ja vastu

Näiteks mina pean Andrus Ansipit süüdlaseks ja vastutajaks, et Eesti on Euroopa viie rikkaima riigi hulka viimise asemel, mida Ansip lubas, juhitud hoopis kolme kõige suurema majanduslangusega riigi sekka. Teised jälle veeretavad kogu vastutuse välisteguritele.

Rahvuslaste paradigma põhjal võib öelda, et Pihli küsimusepüstitus on õigustatud, ent täna on veel vara öelda, kas Ansipi ilmsed valitsemisvead kvalifitseeruvad riigireetmise alla. Hoidumaks isiklikuks minemast oleks kasulik pöörduda mineviku poole ja arutleda sellesarnaste situatsioonide üle meie ajaloos, et siis samade põhimõtete alusel hinnata praegust selginemata olukorda.

Riigipööre

Võtkem näiteks Pätsi ja Laidoneri sõjalise riigipöörde 1934. aastal. Küsimus  pole üksnes demokraatias ja faktis, et nii takistati loomulikku eliidivahetust patriootlike noorte Sirgu, Toominga jt poolt. Peamine oli, et riigipööre teostati mitte Eesti riigi ja rahva huvides, vaid ainuüksi Pätsi ja Laidoneri kildkonna huvides. Sealtpeale võime tuvastada degenerantse mõtteviisi kinnistumist, kus riigi ja rahva huvid polnud enam eliidi peamiseks tegutsemismotiiviks. Väljendus see ka pidevas ränkade välispoliitiliste vigade reas. See oli põhjustatud riigivalitsejate kuritegelikust hoolimatusest oma ametiülesannete suhtes. Näiteks jäeti ette valmistamata adekvaatne vastus ajaloos juba korduvalt esinenud Vene-Saksa sobingule Poola jagamise eesmärgil, mis saigi teoks Molotovi-Ribbentropi pakti näol. Päts tegeles oma isiklike muredega ja talu ülesehitamisega märksa rohkem kui oma peamise ametikohusega - Eesti julgeoleku tagamisega.

Niisuguse degenerantse mõtteviisi domineerimine Eesti valitseva eliidi seas oli ka peamine põhjus, miks Eesti ei säilitanud oma iseseisvust peale Teist maailmasõda, vastandina Soomele, kel oli selleks hoopis vähem eeldusi.

Uluots õigustas Stalini usaldust

Just meie eliidi seas valitsev degenerantne mõtteviis oli selleks soodsaks pinnaseks, millelt võrsusid Eesti riigi reeturid Jüri Uluots ja Hjalmar Mäe.

Johannes Vares-Barbarus polnud sugugi esimene Eesti peaminister, kes Stalini õnnistusel ametisse nimetati. Esimene oli Uluots. Ka Jüri Uluotsa siirdumine Rootsi septembris 1944 oli ümbritsetud Stalini hoole ja armastusega. Nimelt oli Uluotsa ja tema peret Lidingö Brevika sadamas vastu võtmas endine Eesti kindralstaabi luureosakonna ülem kapten Leo Larson, kes arreteeriti Nõukogude julgeolekuorganite poolt Tallinnas 1. augustil 1940 ja värvati agendiks nimega „Konsul".

Ka Hjalmar Mäele oli Stalin armulik, võimaldades tal pärast sõda mõnusalt elada Austria presidendi nõunikuna.

Stalini armulikkuse põhjus on kaalukas - Uluots ja Mäe tegid võimalikuks Eesti lülitamise Nõukogude Liidu koosseisu, organiseerides liitlastevastase sundmobilisatsiooni ja eestlaste sõttaastumise Saksamaa poolel. Seda kõike ajal, mil isegi poisikestele oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud.

Ilma Uluotsa ja Mäe mobilisatsioonita oleks Eesti vastavalt Atlandi hartale pärast Teist maailmasõda riigina taastatud. Sõdis ju Eesti Korpus (nagu poolakadki) liitlaste poolel! Peale USA ja Suurbritannia ühines Atlandi harta kohustustega ka NSV Liit.

Teherani konverentsil (1943) püüdis Stalin leida Rooseveldilt ja Churchillilt toetust Baltimaade liidendamiseks. See loomulikult ebaõnnestus. Aga 1945. aastal toimunud Jalta konverentsi ajaks olid Uluots ja Mäe andnud Stalinile trumpässa - Eesti sõdis liitlasvägede vastu oma „Presidendi Ülesannetes Peaministri" juhtimisel.

Ülaltoodud faktide tõlgendamine sõltub muidugi hindaja mõttetasemest. Mart Laar süüdistab avalikult USA-d ja Suurbritanniat Eesti riigi ja rahva reetmises. On aga iseenesestmõistetav, et Atlandi harta lubadus taastada Euroopas Teise maailmasõja eelsed riigid kehtis vaid NSV Liidu liitlaste poolel sõdinute suhtes, mitte aga Saksamaa ja tema liitlaste suhtes. Meil pole mingit alust veeretada iseenda eliidi patte USA, Suurbritannia, NSV Liidu ja kurja saatuse kaela.

Andrus Ansipi patud

Ansipi senine tegevus ei ole lähtunud Eesti julgeolekuhuvidest, vaid hoopis aidanud üles ehitada  reaalse mehhanismi potentsiaalse ohu elluviimiseks. Peaministri viga oli piirilepingu  sõlmimata jätmine Venemaaga olukorras, kus valitseb pikaajaline tendents Venemaa mõjuvõimu suurenemiseks Läänemere regioonis. Uusi piirikõnelusi alustades on Venemaa märksa paremas positsioonis ja eeldab mingeid meiepoolseid järeleandmisi.

Ansipi viga on avalik Venemaa-vastane positsioon ja sõda alustanud Gruusia tingimusteta toetamine. Sellega oleme esitanud, ise mingit kindlat julgeolekugarantiid omamata, Venemaale väljakutse, millele ta on sunnitud pigem varem kui hiljem reageerima.

Ansipi geopoliitiline viga on propagandasõda Nord Streami gaasijuhtme vastu, mis jätab meid ilma ka Lääne-Euroopa toetusest.

Ansipi viga oli Pronksiöö korraldamine, millega ta suurendas Kremli mõju Eesti venekeelse elanikkonna seas.

Ansip on täielikult ebaõnnestunud venekeelse elanikkonna integreerimises Eesti riigi ja eestlastega.

Kogu see vigade ahel on tekitanud olukorra, kus on võimalik Kremli suvast lähtuvalt korraldada sobival momendil Narva piirkonnas mingi provokatsioon, mis võib vabalt lõppeda Eesti territoriaalse terviklikkuse kaotamisega.

Seni on meil ülaltoodu põhjal piisav alus süüdistada Ansipit, täpselt nagu ka Pätsi ja Laidoneri,  Eesti julgeolekuhuvide eiramises ja oma tööülesannetega mitte hakkama saamises. Edasine sõltub Ansipi reaktsioonist opositsiooni argumenteeritud kriitikale. Adekvaatseks reaktsiooniks saab pidada vaid senise degenerantse mõtteviisi ja poliitilise kursi põhimõttelist muutmist. Kardan, et vanaviisi jätkamine võib anda meile aluse Ansipi süüdistamiseks ka riigireetmises.

ROMAN UBAKIVI, vaatleja

[fotoallkiri]  PÕHISEADUS: Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts allkirjastab 1937. aastal endale vägagi kasuliku põhiseaduse. Foto internetist

Jaga |