Uue kolmikliidu kolm musketäri

Meelsasti alustaksin kõige väiksemast koalitsiooniliikmest ehk sotsiaaldemokraatide väidetavast tulevasest liidrist Jüri Pihlist. Aukartustäratava CV-ga endine kapo juht sai üle Eesti tuntuks kurikuulsate aprillirahutuste „oskusliku“ mahasurumisega. Jutumärgid tuleb panna seepärast, et teatavasti suunas Pihli haldusalasse kuuluv politsei ärritunud rahvamassid Pärnu maanteele, kus neil lasti videokaamerate valvsa silma all mitu tundi märatseda ja laamendada.

Kas tegemist oli lihtsalt läbimõtlemata toimimisega või millegi enamaga, see jääb vist lõpuni saladuseks, kuigi näiteks sotsioloog Juhan Kivirähk avaldas 30. aprillil 2007 Eesti Päevalehe online- versioonis arvamust, et kogu selline sündmustekäik oli ette planeeritud ja „geniaalse“ stsenaariumi autor sai kindlasti korralikult tasustatud. Ma ei julge Kivirähuga siinkohal küll sajaprotsendiliselt nõustuda, kuid niisugust võimalust ei saa ka välistada. Viimasel ajal on Pihl korduvalt sattunud meedia huviorbiiti hoopis uute teemadega. Parimaks näiteks on suurejooneline plaan liita Politseiamet, Piirivalveamet ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Selles nähakse soovi koondada enda kontrolli alla ühtne riiklik sunniaparaat. Kapo juhi Aldis Aluse hiljutine ootamatu väljavahetamine sobilikuma inimese vastu annab paraku alust arvata, et ka uue superameti juhiks saab mõni Pihlile üdini lojaalne inimene, mis tähendab, et õigusriiki uskuvatel inimestel on muretsemiseks põhjust enam kui küllalt. Ajalehtedes on juba varemgi korduvalt kirjutatud Pihli omapärasest juhtimisstiilist, mida saab iseloomustada kõige paremini nelja sõnaga: keelan, käsin, poon ja lasen. Kas sellise elufilosoofiaga inimene sobib 21. sajandil Eesti siseministriks, jäägu iga lugeja enda otsustada.

 Teine vahva musketär Jaak Aaviksoo pääses aprillisündmuste käigus samuti mitmeid kordi pildile, kuid jäi siiski põhiliste „rahvuskangelaste“ (Ansip & Pihl) varju. Kohati näib, et Aaviksoo seda justkui põeks ja seetõttu otsiks endale uusi väljakutseid. Üks „sambalahing“  seljataga, võttis kaitseminister ette veelgi suurema sõja. Nimelt on ta otsustanud – kasvõi hambad ristis ja muinsusväärtuste hävimise hinnaga – Tallinnasse Vabaduse väljakule enam kui saja miljoni krooni eest klaasist hiigelristi püstitada. Minu meelest täiesti teenimatult Vabadussamba nime pälvinud tobe monument on langenud juba enne valmimist väga paljude kultuuriinimeste kriitikatule alla ja mingist rahvuslikust üksmeelest on asi kaugel. Viimaste uudiste kohaselt paistab, et esialgu 28. novembriks planeeritud sambaavamine lükkub Kaitseministeeriumi ja Tšehhi klaasisseppade viletsa töö tagajärjel õnneks või kahjuks 2009. aastasse. Haruldaselt tobedaks muudab Aaviksoo käitumise aga asjaolu, et ta omaenda saamatust üritab läbi lausvalede ajada Tallinna linnavalitsuse kaela. Kõik me oleme küll juba aastaid harjunud söögi alla ja söögi peale kuulma, kuidas Keskerakond ja eriti Edgar Savisaar kõigis maailma hädades süüdi on, aga ühelt endiselt ülikoolirektorilt eeldanuks natukenegi väärikamat reaktsiooni.

 Nii Pihl kui ka Aaviksoo on oma väljaütlemiste ning tegudega pannud enamiku mõtlevaid inimesi nende ministrite kompetentsuses kahtlema, kuid võrreldes peaministriga on nemad alles poisikesed. Andrus „Tule, taevas, appi!“ Ansip on üks täiesti omaette nähtus.  Mida arvata peaministrist, kes räägib hommikul üht juttu, lõunaajal teist ning õhtul lõpuks toimib hoopis kolmandat-neljandat moodi. Näiteks lausus Ansip 29.06.2006 toimunud valitsuse pressikonverentsil: „Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraana konksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus.“ Kuldsed sõnad, kas pole? Tema  populistliku tegutsemise tagajärjel  2007. aasta aprillis aga kahanes kogu Eesti transiit katastroofiliselt ning praegused majandusraskused on suures osas tingitud peaministri valedest ja läbimõtlemata otsustest. Samas väitis härra peaminister veel 6 kuud tagasi kaljukindlalt, et Eesti majanduses on kõik kõige paremas korras ja liigume jõudsalt viie Euroopa Liidu rikkaima riigi hulka. Tänaseks on juba iga lapski aru saanud, et kogu Ansipi jutt oli täielik jama, ent mingisugusest vastutuse võtmisest või isegi enda eksimuse tunnistamisest ei taha „päikesekuningas“ kuuldagi.

No tule taevas appi, mida kurja on Eesti rahvas teinud, et oleme sellise peaministri ära teeninud?

TANEL KIIK, Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige

Jaga |