Ajaloo vangid

ROMAN UBAKIVI,      12. juuli 2006


Suurriigid on Teisele maailmasõjale joone alla tõmmanud. Seda sümboliseeris sakslaste kutsumine Euroopas 22. juunil 1944 teise rinde avanud Normandia dessandi ja mullu Moskvas tähistatud sõja lõpu 60. aastapäeva pidustustele.

Kahjuks pole meie eliidi vaimne tase võimaldanud ülejäänud maailmaga sammu pidada. Seetõttu võib Eesti riik, nagu näitavad kahe viimase peaministri jaburdused mälestusmärkidega, iga hetk sattuda roostetanud miini otsa.
Pronkssõduri kriisi initsieerinud neoliberaalsed Isamaaliidu ja Res Publika Liit ning Reformierakond, kes on tahtnud vaid valimisteks demagoogia abil oma reitingut parandada, on tegelikult pannud kogu Eesti riigikonstruktsiooni vabisema.

Põhiküsimus

Tegemaks lõpparvet Teise maailmasõjaga ja niimoodi kõrvaldamaks riigi ebastabiilsuse allikat, peame ausalt vastama küsimusele: kuidas sai võimalikuks 1944. aasta vennatapusõda?

Lääne pool Narva jõge olid kahtlemata Eesti patrioodid Saksa mundris, et kaitsta kodumaad bolshevismi eest. Nad olid järginud tänase Eesti riigi asendamatu järjepidevuse kandja Jüri Uluotsa üleskutset.
Ida poolt andsid tuld Eesti Laskurkorpuse kahurväelased, kelle hulgas olid samuti patriootlikult meelestatud eestlased. Nemad tulid Eestit vabastama Saksa okupatsioonist ja seitsmesaja-aastase orjaöö eest kätte maksma. Nemad kandsid Pronkssõduriga sama mundrit. Truult nõukogude võimu teeninud Andrus Ansipile nüüd see äkki enam ei meeldi.

Minu peres kandsid küll kõik mehed teistsugust mundrit, ent ma ei arva sugugi, et see nüüd mind paremaks või väärikamaks eestlaseks teeb kui seda on Laskurkorpuse mehed ja nende omaksed. Ei pannud ju nemad omatahtsi selga Nõukogude mundrit, vaid nende saatus tulenes otseselt Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsu ja kindral Johan Laidoneri strateegilisest otsusest – nn hääletust alistumisest.

Kui me toonase eliidi otsuseid ka täna valeks hindaksime, siis poleks see motiiviks Pronkssõduri või Lihula sõjamehekuju, vaid pigem Pätsu ja Laidoneri ausammaste ärakoristamiseks. Ka viimast meedet ei peaks ma sugugi õigeks.

Pronkssõduri-mundris eestlaste turmtuli Saksa mundris eestlaste pihta oli aga surmavalt täpne, sest kahtlemata patriootlikud ja Jüri Uluotsale (muidugi ka Johan Laidonerile) lähedased eestlased olid kaitserajatiste täpsed plaanid toimetanud inglaste kätte, kes need omakorda Stalinile üle andsid.

Niisiis olid kahtlemata patriootlikud eestlased meie eliidi ebakompetentse tegevuse tõttu sunnitud sõdima üksteise vastu võõras mundris ja võõraste huvide nimel.

Pätsu õnnetus

Eesti saatus Teises maailmasõjas erines Soome omast kardinaalselt juba üksnes eliidi halvema kvaliteedi tõttu. Kindral Mannerheim koos Paasikiviga suutsid mõelda strateegilisel, polkovnik Laidoner koos Pätsuga meie õnnetuseks üksnes taktikalis-operatiivsel tasandil.

Kõigepealt torkab silma Eesti välis- ja julgeolekupoliitika ehmatav ebakompetentsus 1930ndatel aastatel. Kogu neutraalsusdoktriin ilma ette-teada-oleva sõjalise võimekuseta oli selge soovmõtlemisena rajatud liivale ja kujunes praktikas vaid totakaks katseks teistele puru silma ajada.

Eesti eliit polnud isegi tõsiselt vaaginud Molotovi–Ribbentropi pakti perspektiivi ja oma tegevuskava selleks puhuks. Ainult Julius Seljamaa olla resigneerunult ohanud: siis on Eestiga lõpp...

Niisugust vastutustundetuse ja rumaluse segu on tänapäeval raske mõista. Oli ju Saksa riigi ühendaja Bismarcki välispoliitika nurgakiviks liit Venemaaga. Viimase hädavajalikkust põhjendas aga Kontinentalblocke vaimne isa kindral Karl Haushofer oma juba 1923. aastast ilmunud "Geopoliitilises Zhurnaalis". Haushoferi andunud õpilaseks oli aga natsiriigi tähtsuselt teine mees Rudolf Hess, kellelt ka Adolf Hitler oma geopoliitilise fraseoloogia omandas.

Lisaks oli Eesti tolleaegne eliit moraalselt haavatav ja shantazheeritav, sest nii Päts kui ka Laidoner koos kõrgema ohvitserkonnaga olid segatud valgustkartvasse Vene kulla ja kalliskivide vahendusärisse.

Nõnda tuligi Pätsul Nõukogude-vastaselt orientatsioonilt üleöö hakata Stalinile truudust vanduma. Mõistagi võis Stalin Pätsu üksnes ära kasutada, mitte aga usaldada. Siit ka Pätsu traagiline saatus.

Uluotsa mõistatus

Nõukogude võim oskas oma repressioonidega end kiiresti muuta eestlastele nii vastikuks, et Saksa sõdureid tervitati kui vabastajaid. Entusiastlikult astuti omakaitseüksustesse. Ent varsti selgus, et Führer ei mõelnudki midagi eestlaste heaks teha. Pigem vastupidi – hitlerliku Saksamaa võidu korral Maarjamaal täna eesti keelt ei räägitaks.

Mis sundis siis Uluotsa 21. oktoobril 1943 ja 7. veebruaril 1944 esinema üleskutsega eestlastele astuda Saksa sõjaväkke?! Ainult vesipea võis ju pärast Stalingradi ja Kurski lahingut mitte aru saada, et Saksamaa kaotab sõja. Ent Uluots polnud kaugeltki loll.
Oletus, et Uluots oli lurjus ja toppis kümned tuhanded parimas eas eesti mehed SS-mundrisse kahurilihaks, et ise oma kaaskonnaga veel veidi paremat elu maitsta ja põgenemist hõlbustada, pole samuti tõsiseltvõetav.

Arvamus, et Uluots tahtis Saksa vägede taganemisel taas välja kuulutada Eesti iseseisvuse, on selgelt kergekaaluline Pätsu strateegia muutmiseks ja vennatapusõja korraldamiseks. Pitka tegu oli auväärselt mehine viis surra, ent riigimehele selgelt lootusetu, sest tingimused olid 1918. aastaga võrreldes põhimõtteliselt erinevad. Tollal toetasid meid võitjad-suurriigid, Pitkat aga mitte keegi. Pealegi näitas edasine, et eesti komandörid ei teadnud taolisest plaanist midagi või eirasid seda, täites Saksa väejuhatuse käske. Minugi äi tegi läbi nn Tšehhi põrgu.

Pakun välja sellise arvamuse: Jüri Uluotsa tegevus võis olla tingitud selle info usaldamisest, et suurriikide vaheline konstellatsioon muutub. Tal olid kontaktid Inglismaaga. Tolle luure aga esitas pärast Kurski lahingut plaani, et Inglismaa ja USA ühinevad Saksamaaga sõjaks bolshevismi vastu. Sel ideel oli ka Winston Churchilli ja USA luure toetus. Võimalik, et see oli ka pettemanööver Saksamaa ja Nõukogude Liidu võimalike separaatläbirääkimiste blokeerimiseks. Igatahes peatas asjade arengu selles suunas Roosevelti veto esimesel Quebeci konverentsil 1943. aasta novembris.

Arvan, et Uluots langes suurriikide mängude traagiliseks ohvriks. Nüüd teatakse, et see, mis oli Briti luure saladus, oli varsti ka Stalinil teada – Churchill pidi ju millegagi tõestama liitlastruudust Stalinile.

Niisiis paljastas Teine maailmasõda meie juhtide ilmse ebakompetentsuse. Meil oli halb ja kõlbmatu strateegia, ent sellegi vahetas Uluots põhjendamatult veelgi halvema vastu. Oleks ta vait olnud, oleks ca 50 000 meest pääsenud kas surmast Führeri nimel, 25+5-aastasest Siberi vangilaagrist või metsas mädanemisest.

Kõige kahetsusväärsem on fakt, et meie eliidis, erinevalt soomlaste omast, polnud riigimeest, kes oleks aastail 1943–1944 teinud geopoliitiliselt ainuõige otsuse: pöörata kõigi eestlaste relvad hitlerliku Saksamaa vastu. Siis oleks avanenud perspektiiv Eesti riigiks rahvademokraatiamaana Varssavi paktis.

Meile on iseloomulik, et isegi nn soomepoisid on oma mälestustes solvunud ega saa tänagi siiralt aru, miks sakslased neid pärast kodumaale tagasitulekut sisuliselt blokeerisid. Sakslased lihtsalt said suurepäraselt aru, missugune oleks võinud olla Eesti patriootide ainuõige käik.

Joon alla

Kokkuvõtteks võime nentida, et nii eesti rahvas kui ka tema sõdurid tegid suurte kaotustega, ent vapralt läbi Teise maailmasõja, ning on kõik ausambad, nii Lihulasse pandu kui ka Pronkssõduri, oma kannatuste ja verega ausalt ära teeninud.
Arvan, et rahva tasemel oleme juba küpsed tõmbama joont alla Teisele maailmasõjale. Politikaanidele, kes püüavad oma võimu ja heaolu kindlustamiseks rahvaga manipuleerida teda lõhestades, tuleb eelolevatel valimistel hundipass anda.

Teine maailmasõda tegi igale eestlasele omal nahal selgeks, kuivõrd eluliselt tähtis igaühe saatusele on võimueliidi tase. Eesti-sugusel väikeriigil pole mingit tugevusvaru, et heastada oma eliidi rumalust.

Peamine õppetund on ilmselt see, et me ei tohi võimueliiti pimesi usaldada. Peame teda kontrollima ja tagant torkima, et sundida teda kõrgemale tasemele tõusma.

Heaks näiteks selle hädavajalikkusest on Eesti praegunegi soovmõtlemisel rajanev välis- ja julgeolekupoliitika, mille üle isegi New York Times avalikult irvitab. Kunagine polkovniku-tase on tänaseks madaldunud leitnandi omaks. Täna me pole enam traagilised ohvrid, vaid pakume ise end suurriikidele mängukanniks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (26)