Tige, ahne, edev ja süüdimatu partei

 Kui siseminister Jüri Pihl oleks ametisse jäetud ja Tartu maffia uurimine pärast prefekt Aivar Otsalti soolaputkasse pistmist täie hooga edasi läinud, saabunuks oravate nutupäev varem. Nüüd asi pisut venib, kuid järgmise kevadise suurvee ajaks peaks asi klaar olema ning kapo uurijail Tartu, Valga, Otepää, Puka ning veel mitmes kohalikus omavalitsuses käed-jalad tööd täis.

Jürgen ei naera juba ammu

Parlamendi rahanduskomisjoni esimees Ligi ja Eesti Panga juht Lipstok on viimasel ajal Riigikogu kõnepuldis seistes tõsisemad kui kunagi varem. Kui lisada Finantsinspektsiooni juht Malmstein ja peaminister Ansip, siis saamegi neliku, kes Eesti majanduse põhjalaskmise eest esmajärjekorras vastutama peaksid.

Nemad olid need, kes pidanuks majandustõusu päevil, mil võõras raha ohjeldamatult meie ärimeeste taskuisse voolas, kõrvad kikki ajama ja silmad lahti tegama. Nemad pidanuks valvsaks muutuma ja kontrolli raha liikumise üle enda kätte võtma, et Eestit majanduskatastroofist päästa.

Kuid ei! Need mehed pildusid halge põrgukatla alla juurde. Et raha ikka paremini põleks. Nüüd on raha otsas ja Eesti põhjas.

Eesti kukkus kriisi esimesena

Olen peaministriga Riigikogu saalis sel teemal mitu korda vaielnud. Ta ei taha kuidagi nõustuda tegelikkusega, et meie langus algas juba 2007. aasta kevadtalvel, kohe pärast  Pronkssõduri juurde maetud sõdurihaudade lahtikaevamist. Kel huvi, võib statistikat uurida ja veenduda, kuidas aprillis läks ettevõtjate seas äride massiliseks müügiks ja raha kantimiseks välispankadesse.

Ohjeldamatu laenubuum, kuhu lihtrahvas kaasa kisti, ja kinnisvarahullus näitasid küll majanduse n-ö õitsengut, kuid teadjad pead hoiatasid juba ammu katastroofi eest. „Eesti majandus on juba mitu aastat karil ning pole ühtegi põhjust arvata, et olukord lähiaastatel paraneb," kirjutas juba 2005. veebruaris Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel. Eesti Päevalehes avaldatud artikkel oli kui appihüüe, mida kordas Edgar Savisaar, kui ta rohkem kui kaks aastat enne fakti sündimist ennustas kinnisvaramulli pauguga lõhkemist. USA pangamull, millele maailmamastaabiline langus järgnes, lõhkes alles kolm aastat hiljem.

Kuhu jäi heade aegade raha?

Mäletate, peaminister  Ansip kordas vaid üht: „Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahangi!" Kuid õige pea lisandus endise Tartu parteifunktsinääri ja ärimees Seli sõpruskonna ülemministri kõnepruuki ähvardav noot, et tema juhitud valitsus negatiivset eelarvet mitte mingil juhul ei tee. Tänaseks on neid juba mitu ja sügisel tuleb üks veel teha.

Siit küsimus oravast peaministrile: kuhu kadus see raha, mille Eesti headel majandusaastatel teenis? Kuhu jäi ohjeldamatust suhkrumüügist või papist seintega korterite ärist saadud raha? Kuhu jäi maksuraha?  Kas pensionäridest valijad lubasid valitsusel selle aasta aprillis kasutada jooksvate kulude katteks 1,55 miljardit krooni pensionireservi raha, mille tulemusena jäi pensionireservi alles vaid närune kolm miljardit?

Siit hoiatus pensinäridele. Kõike, mida Ansipi ja teiste oravate suust kuulete, tuleb mõista vastupidi, ja karta hullemat. Hüüdis ta ju alles neljapäeval: „Võin lubada, et Reformierakond selles valitsuses ei ole, kus pensione kärbitakse!"

Varsti peaks pensionid seega kärpesse minema.

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |