Nädala juubilar JÜRI ARRAK 80

 Jüri Arrak sündis 24. oktoobril 1936 Tallinnas teenistuja perekonnas. Ta lõpetas 1955 Tallinna Mäetehnikumi, õppis aastast 1961 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetas selle 1966 metallehistöö  erialal. Õppinud metalliehistööd, siirdus kunstnik kiiresti üle õlimaalile, mis ongi jäänud ta meelisalaks.

Jüri Arrak töötas Tallinna Metallitoodete Tehase kunstnikuna ja 1968-1969 "Tallinnfilmis" lavastuskunstnikuna (filmid „Gladiaator“, „Metskapten“, „Suur Tõll“). Aastast 1969 on ta vabakunstnik ja Eesti Kunstnike Liidu liige.

Wikipeedia kirjutab tema loomingu kohta: “Varastes maalides ja estampides on kujundid tasapinnalised ("Saabumine võõrasse jaama", "Kentauride võitlus lapiitidega"), hilisemais on muutunud ruumiliseks. Tema jutustav maailm on paradoksaalne, maalist maali kordub masktegelaskuju, mis kontekstist sõltuvalt saab uue tähenduse. Looming on jutustav, lähtub kultuuritraditsioonist. Arrak kasutab arhetüüpe, muudab ja parodeerib pühaks peetud müüditõlgendusi ning pakub uusi ("Europe lahkumine", "Jüri võitlus lohega", "Kandjad"). Kunstniku kujutlusvõime loob suure sisendusjõuga ootamatuid nägemusi ("Tsirkus", "Tornide linn", "Pasunapuhuja", "Müüritrepil", "Hunt kuldse kepiga", "Pillipuhuja“).“

 Jüri Arrak on maalinud piibliteemalisi maale („Juuda suudlus“, „Hiiob“ jt), Halliste kiriku altarimaali, meie kultuuritegelaste (L. Soonpää, J. Lotman, P. Tulviste jt) portreid, suuremaformaadilisi pilte „Estonia“ ja „Endla“ teatrile. Tema maale on kasutatud ka ansambli „Metsatöll“ albumikujundustes. 1996. aastal oli Jüri Arrak Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

 Juubilari on tunnustatud Kristjan Raua kunstipreemia, Konrad Mäe medali ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga.

 Mäletan, kui kunagi oli mu naabriks algaja kunstikoguja. Käisime tihti koos kunstinäitustel, kus jäi meelde tema korduv kriitika Jüri Arraku piltidel olejate parukate pärast. Too kunstikoguja armastas öelda: „Need on takupead!“ Kord kodutrepil olles kutsus ta mind enda poole. Möödusime mõnest Valdur Ohaka taiesest, millest üks oli isegi minu kingitus, kui ta järsku peatus võidukalt ühe väikese pildi ees. Oo üllatust, Arraku takupea! Selle olevat ta äsja ostnud. Kahjuks mitte pildi meeldivuse tõttu – seekord vaid hooplemiseks kolleegide ees. Suurema produktiivsuse tõttu müüs Ohakas oma pilte lihtsalt odavamalt.

 Kuid hiljem läks lausa avalikuks lärmiks, kui Jüri Arrak oli joonistanud illustratsioonid lasteraamatule „Suur Tõll“. Robustsed ja verised oopused ei kõlba lastele, arvasid pedagoogid ja lapsevanemad. Kuigi samal ajal ja eriti hiljem oli Hollywoodi looming Arraku omast kordi verisem, nii et minu 5-aastane lapselaps teleri ees mind pidi rahustama. Ärgu ma kartku, maharaiutud pea asemele kasvab uus või isegi mitu, ja verised laibad pesevad ise vere maha ja lähevad honorari järele.

Arraku joonistamisstiil on jõuline, nii suure üldistusega nagu oleks stiliseeritud. Ilmselt metallehistöö õppimise aegadest pärit. Andes võimaluse ka igasuguseid müüte ja saagasid kujutada. Kunstnik armastab öelda otse. Ta loomingulaadki on otsaga filosoofias. Kes kunstnikest poleks filosoof? Tavaliselt see jääb ateljeesse või baarileti äärde. Lõuendile jõuab aga tihti Jüri Arraku pintsli kaudu.

Pole mingi saladus, et tänasel juubilaril on olnud varasemas elus palju kokkupuuteid alkoholiga. Nüüdseks pole ta enam kui 20 aastat alkoholi pruukinud. Algas kõik aga siis, kui ta oli 14, ning see probleem painas teda aastakümneid. Pöördelise otsuse taga olid terviseprobleemid.

 "Need pohmelused olid nii kohutavad... Kui sa ikka 2–3 päeva oled voodis ja oigad, ega see eriti lõbus ei ole," meenutas Jüri Arrak ETV uudistesaates „Aktuaalne Kaamera“ 2015. aasta oktoobris.

 1990-ndate alguses kinkisid Rootsis elavad sugulased Arrakule raamatu, mida ta nimetab joodikupiibliks. Iga päeva kohta on lehekülg ja igal hommikul luges kunstnik just selleks päevaks kirjutatud mõtted läbi. Ja vahel lisas ka väikese illustratsiooni. "Järgmisel hommikul loed järgmise lehekülje ja mõtled, et eile ma ei joonud, vaata, kui kihvt oli. Sai midagi ära teha. Siis järgmine lehekülg – ja jälle ei joo," rääkis Arrak AK-s.

 Ta tunnistas, et üldiselt levinud praktika, kus alkoholist vabanemiseks pannakse paika mingi lõpetamiskuupäev, ei toimi. "Et esimesest maist või esimesest jaanuarist enam ei joo. See kõik on vale. See on jama. Nii ei lõpeta midagi. Aga kõige tähtsam on sisemine otsustus. Ise, üksinda," rõhutas pääsnu.

 Viimasel ajal kalduvat Jüri Arrak taas müstikasse ja tegelevat ürgnaise – kaitsva ema – kuju loomisega. Võib-olla praeguse poliitika tõttu? On meil ju nüüd naispresident, naisministrid, naisõiguslased jpm. Oma müüdi loomisele on kunstnik kaasa aidanud ka sõnavõtmisega meedias. Vaatamata kõrgele eale on looja heas vormis.

Soovime talle tööde jätkamiseks tugevat tervist!

 HUGO HIIBUS, kunstnik

Jaga |