Plaan D: Euroopa Liit seisab reformide lävel

RAMON LOIK,      22. juuni 2005


Euroopa Ülemkogu valitsusjuhtide ja riigipeade kohtumisel 16. – 17. juunini Brüsselis jõuti arusaamale, et endistviisi edasi minna ei saa. Ajakirjandus jõudis emotsionaalseks kujunenud tippkohtumise veel enne selle ametlikku lõppu läbikukkunuks kuulutada.
Belgia liberaaldemokraadist peaminister Guy Verhofstadt summeeris juba arutelu eel, et liidrid peavad jõudma selgusele, millist Euroopat ikkagi tahetakse, kas pelgalt piiratud koostööga vabakaubandustsooni või reaalset poliitilist liitu koos ühisraha, sotsiaal- ja majanduspoliitikaga.
Nii Prantsusmaa kui Hollandi hiljutistel referendumitel läbikukkunud Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu ratifitseerimisperioodi pikendati, rõhutades vajadust põhjalikumaks selgitustööks aeg maha võtta. Aasta pärast tullakse sellega uuesti nõupidamisele.
Samas lepiti kokku, et uusi läbirääkimisi raskelt sündinud kompromissteksti üle ei avata, millest võib välja lugeda hoiakut, et praegused ei-ütlejad saavad sisepoliitiliste kirgede vaibudes ilmselt võimaluse oma otsuseid uuesti hinnata. Ühisdeklaratsioonis leiti, et referendumite eitavad tulemused ei sea siiski kahtluse alla kodanike tahet ehitada Euroopat ja integratsiooni jätkumist. Inimesed on väljendanud muret ja rahutust, mida tuleb kindlasti arvesse võtta ja ühiselt järele mõtelda.
Luksemburgi peaminister ja praegune Euroopa Liidu eesistuja Jean-Claude Juncker resümeeris, et puudus küll "plaan B" põhiseaduse lepingu eitava tulemuse puhuks, kuid meil on alati olemas "plaan D" – demokraatia, debatt ja dialoog. Põhiseaduse lepingu osas tähendab see ratifitseerimisprotsessi jätkamise vajadust, et kõik liikmesriigid saaksid oma seisukoha välja ütelda.

Põhiseaduse leping pandi niisiis ootele. Matuseid veel ei tule ja loodetavasti ei tulegi. Kahtlemata on pärast Prantsusmaa ja Hollandi eitusi poliitiliselt väga raske üleliia optimistlik olla, samavõrra ei saa lepingu enneaegse ja tublisti liialdatud surnuks kuulutamisega juba kümmet heakskiidu andnud riiki karistada.

Solidaarsus löögi all?

Tegelikult on üpriski hämmastav, kuidas vaevaliselt loodud, kuid siiski konsensuslikult vastu võetud leping Euroopa Liidus sedavõrd ulatusliku seisaku põhjustas. Ülemkogul oli enamik riigijuhte silmanähtavalt tardunud olekus, mis süvendas veelgi arvamust, et Euroopat vaevab liidrikriis. Ei leidunud autoriteeti, kes oleks erimeelsused originaalsesse kompromissi põimida suutnud.
Tippkohtumise tühje pihke analüüsides tundub olukorra veenev selgitus olevat, et suurte liikmesriikide liidrid on sisepoliitiliselt väga nõrkadel positsioonidel. Kui Euroopa ühishuve ohverdatakse järjekindlalt kõikuvale päevapoliitilisele altarile, ei ole liidule arenguhüpet oodata.
Ilmselt hakkab ununema valus ajalooline kogemus ja sellest kantud solidaarsus elupõliste rivaalide vahel kolmnurgas Berliin-London-Pariis. Solidaarsus sõnades peab väljenduma ka solidaarsuses eelarve planeerimisel. Uued liikmesriigid on kompromissideks tunduvalt altimad. Mõistetav, sest esialgu oleme rahaliselt rohkem saajate kui andjate positsioonil.

Blair-Chirac 2:0

Ajakirjanik ütleks ülemkogu kohta "kaos", diplomaat "viik" ja poliitik igal juhul et "võit", kuid tegelikult valitseb ilmselt patiseis. Suuremeelse solidaarsuse demonstreerimiseks on brittidel liiga palju siseprobleeme, samuti prantslastel ja sakslastel.
Euroopa Liidu eelarvekonflikt seisneb selles, et Suurbritannia maksab per capita liidu eelarvesse palju rohkem kui prantslased. Miks peaksid tunduvalt jõukamad prantsuse farmerid briti farmerite kulul elama, kõlab emotsionaalsemate poliitikute suust?! Samas meenutagem, et 2002. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt põllumajandustoetusi enne 2013. aastat ei muudeta.
Prantsusmaa, Saksamaa ja paljud teisedki on omakorda tuliselt vastu 1984. aastal tollase peaministri Margaret Thatcheri välja võideldud Briti kompensatsioonile ehk tagasimakse jätkamisele euroliidu ühiskatlast, mis brittide jõukuse kasvades on tagasimakse vastaste meelest aastatega üha ebaloogilisemaks muutunud.
Eelnevate kokkulepete valguses võib järeldada, et tegelikult selgitati ülemkogul kõige villasemal kombel poliitilisi jõuvahekordi. Lisaks Prantsusmaa referendumi omaväravale väljus Suurbritannia peaminister Tony Blair euroskeptilise kodumaa publiku jaoks ummikusse aetud kõnelustelt igatahes võidupunktiga, vähemalt esialgu. Kindlasti ei tähendanud see aga edupunkti Euroopa Liidule tervikuna.

Kriisil on ka head küljed

Euroopa Liidu eelarvekava 2007.–2013. aastaks on ligikaudu 14 triljonit Eesti krooni. 1. juulist võtab liidu eesistumisperioodi üle Suurbritannia, kelle ajal kokkulepet raha jagamiseks ilmselt loota ei ole. Küsimus on, et kas 21. sajandi hakul on ikka põhjendatud 40% eelarve jagamine 5% elanikkonnale põllumajandustoetusteks.
Samal ajal tunnistavad kõik, et 2010. aastaks seatud Lissaboni eesmärkide saavutamiseks oleks senisest enam vaja panustada haridusse, teadusesse ja innovatsiooni. Maailm on muutunud ja rohkem vahendeid vajavad nii keskkonnakaitse, ühine välis- ja julgeolekupoliitika kui ka inimõiguste kaitse.
Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ähvardas tippkohtumise eel, et eelarvekokkulepet saavutamata vajub Euroopa halvatuse saanuna pidevasse kriisi. Brittidega koos eelarvereformi eest võidelnud Rootsi peaminister Göran Persson lausus aga Svenska Dagbladeti vahendusel, et halb eelarve oleks Euroopa Liidu kriisi veelgi süvendanud. Nõustuda võib nii ühe kui teisega.
Ilmselt peab nõustuma ka nendega, kes hindavad Euroopa Liidu probleemiks mitte kodanikke, kuidas saakski (!), vaid tahte ja julguse puuduses vaevlevaid liidreid. Kõik ilmselt teavad, mida oleks vaja teha, kuid ei tea, kuidas pärast seda veel võimule jääda. Prantsusmaa president Jacques Chirac ei peaks küll enam midagi kartma, samuti Schröder ja Blair – nende ametiajad jäävad suure tõenäosusega viimaseks.

Mis saab edasi?

Kas Euroopa liigub oma kodanike tarvis liiga kiiresti? Tagasilööke arvestades ilmselt küll, kuid maailm liigub veelgi kiiremini ja just seetõttu on vaja ulatuslikumat koostööd. Euroopa Liit seisab suurte reformide lävel, kuid nende läbiviimiseks peab vahetuma praegune liidrite põlvkond. Mitte ainult Prantsusmaast ei ole saanud Euroopa "haige mees", vaid tal on veel mitu tõbist palatikaaslast.
Euroopa Liitu ei saa rajada suhetele ülevalt alla ja liidrid ei tohiks karta juhtimisvastutust, mis tähendab mitte kõikuva avaliku arvamuse sabas sörkimist, vaid kodanike põhjalikku informeerimist ning nendega tegelike probleemide üle debateerimist. Nagu "plaan D" ette näeb – rohkem demokraatiat, rohkem debatti, rohkem dialoogi.
Ülemääraseks paanikaks ei ole siiski põhjust. Põhiseaduse lepingu riiulile jäämisel töötab Euroopa edasi juba olemasolevate lepete alusel ja kui brittide eesistumisel eelarvekava vastu ei võeta, siis ühel hetkel juhtub see nii või naa. Seniks jääb kõik veel hõõguma, õigemini, valimisi ootama.

Kui Euroopa ühishuve ohverdatakse järjekindlalt kõikuvale päevapoliitilisele altarile, ei ole liidule arenguhüpet oodata.

Eelnevate kokkulepete valguses võib järeldada, et tegelikult selgitati ülemkogul kõige villasemal kombel poliitilisi jõuvahekordi.

Mitte ainult Prantsusmaast ei ole saanud Euroopa "haige mees", vaid tal on veel mitu tõbist palatikaaslast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)