Saage tuttavaks – Savisaar. Erki Savisaar.

Paraku me ei saa sellist vekslit välja anda – ainuüksi põhjusel, et Erkile endale ajab see esimehe-jutt pigem naeru peale. Ta saab ju väga hästi aru, miks teda sellise perspektiiviga õilistatakse – tema perekonnanimi on, jah, tema kapital.

Aga mitte ainus kapital. Erki Savisaare esimesed intervjuud ja väljaütlemised, tema töö valimiskampaaniates ning nüüd juba ka parlamendis ja meedias on paistnud silma nendele inimestele, kes jälgivad tema esimesi samme Eesti poliitikas. Tema valijate arv – vaatamata ta isiku suhtelisele tagasihoidlikkusele – on kasvanud. See näitab samm-sammulist edenemist.

Edasirühkimine

2011. aasta Riigikogu valimistel esimest korda kandideerides korjas ta 968 häält. 2013. aastal kohalikel valimistel sai 1273 häält. Ja aasta tagasi, Riigikogu valimistel 2015 noppis ta juba 1826 häält.

Mitte kõik praegused tipp-poliitikud ei ole lati selliselt kõrguselt alustanud. Näiteks Urmas Paet startis 1999. aasta kohalikel valimistel 111 häälega. Jüri Ratas aga kogus 2002. aasta kohalikel valimistel 12 häält. Olgu see siin kirjas vaid sellepärast, et lohutada neid paljusid algajaid (veel särasilmseid) kandidaate, kes pärast valimisi kipuvad põdema oma vähese häältesaagi pärast ja tahavad püssi põõsasse visata. Kuid tasuks hoopis solvumisele pidurit tõmmata ja tööle hakata – nagu seda ongi hiljem tõestanud Paet oma 11 000 häälega ja Jüri Ratas ligi 9000 häälega.

Erki Savisaar tundub olevat samasugune töömees. Ja vähem jutumees. Ega tal ju oma perekonnanimega kerge ei ole, sellest tuleb aru saada! Ajalugu tunneb tuhandeid suurmeeste poegi, kes ongi isade kuulsuse takku kinni jäänud. Erki on asunud nüüd poliitikas oma vagu ajama.

Tööteekond

Erki Savisaar astus Keskerakonda kõigest aasta tagasi, märtsis 2015. Sedagi pärast Riigikokku valituks osutumist. Siis justkui polnud niisama lihtsalt võimalik senisesse rahulikku IT-ellu tagasi põgeneda. Ees ootas valijatele antud lubaduste täitmine, lisaks veel töö n-ö erakonnapõllul. Kuigi teatud poliitilise kogemuse ta sai juba Tallinna linnavolikogust, kuhu ta 2013. aastal valiti.

Seni oli ta olnud – kuidas viisakamalt väljendudagi – normaalne inimene. S.t püüdnud elada ilma poliitikata. Ta oli õpetaja Tallinna Koolidevahelises Õppekeskuses ja IT-osakonna juhataja Sisekaitseakadeemias. Edasi siirdus eraettevõtlusse: õpetaja AS-is Baltic Computer Systems, spetsialistikoolituste treener AS-is BCS Koolitus, juhataja Fixor Holding OÜ-s. Viimane Riigikogu-eelne töökoht oli Tallinna Linnatranspordi AS-i IT-osakonna juhataja. Kui küsida huvialade kohta, siis nimetabki kõike arvutitega seonduvat.

Erki Savisaar on lõpetanud Tallinna Ülikooli 2003. aastal rakendusinformaatika erialal. Ta on abielus ja tal on kaks teismelist tütart.

Kui Riigikogus asus ta tööle majanduskomisjonis, olles ses valdkonnas juba ka rohkesti sõna võtnud ja arvamusi avaldanud, siis Keskerakonna viimatisel kongressil kogus ta erakonnakaaslastelt nii hea tulemuse, et peasekretär Priit Toobali taandumisel juhatuseliikme kohalt sai Erkist asendusliige.

Erakond usaldas talle Raplamaa kuraatori ülesanded ja tema järgmine tööteekond ongi nüüd suunatud – nagu ennevanasti nimetati – Lõuna-Harjumaale. Sest Raplamaad kui sellist vanadel Eesti kaartidel eraldi ei esinenud.

Raplamaale!

„Olen ise maal kasvanud, ja ega ma seda Raplamaad ei karda,“ ütleb Erki Savisaar, kes on andnud nõusoleku kandideerida Keskerakonna Raplamaa piirkonna esimeheks. Küll teab ta juba ette, et olukord Raplamaal on just Keskerakonna jaoks keeruline.

„Ei teagi, miks, aga ega keskerakondlastel sealkandis väga suurt toetuspinda pole olnud. Ükskõik, kes seal siis kandideerinud on,“ arutleb ta. Pakun, et võib-olla sellepärast, et peaaegu kogu Rapla linn ja maakonna Tallinna-poolne ots käivad pealinna tööle ning seepärast on sealne elatustase kõrgem kui mujal Eesti väikelinnades.

Teine mure on Erki Savisaarel see, et kogu piirkond on põhjalikult muutumas – haldusreformi tõttu.

„Võib-olla ei jäägi senisest Raplamaast midagi järele. Kui, siis vaid Rapla linn ja vald. Ümbritsevad maakonnad (Pärnu-, Järva-, Lääne- ja Harjumaa) saavad tükid endale. Seda me praegu ei tea. Aga enne 2017. aasta kohalikke valimisi peab asi ühel pool olema,“ mõtiskleb Erki Savisaar. Ta räägib sellestki, et Jüri Ratas, kes viimati esi-keskerakondlasena seal kandideeris, tegi rekordi.

Eks midagi näitab ka see, et kohalikud keskerakondlased on piirkonnas esinenud pigem tagasihoidlikult, aga sedagi on seni põhjendatud aksioomiga, et „Raplamaa on põline Reformierakonna kants“. See Reformi-meelsus on ka noored pannud hääletama eelkõige oravate poolt.

Tallinna–Rapla maantee 50 kilomeetrit läbitakse natuke üle pooletunnise autosõiduga. Raplat juba peetaksegi kõnekeeli Tallinna eeslinnaks. Erki Savisaar lisab, et rongiliiklus on hea – pärast uute rongide käimapanekut on Raplasse mitu korda päevas mugav ka rongiga sõita.

See kõik teeb Rapla piirkonna eriliseks, võrreldes kasvõi Valga või Võruga, kus maarahval on tulnud üle elada palju suuremaid vapustusi (tuntumad neist tööpuudus ja elanikkonna lahkumine).

Keskerakonda on Raplasse vaja

Samas ütleb Erki Savisaar, et eriti just maapiirkonna inimesi peaks Keskerakonna programm tõsiselt kõnetama.

„Vanemad inimesed ja kaugemad nurgad ei pääse liikuma, kui transporti ei ole ega tule. Keegi peaks siiski ka kohalike inimeste probleemidega tegelema. Kõik, mida Keskerakond tähtsaks peab (tasuta ühistransport, kõrgem palk, suurem pension, arstiabi kättesaadavus, kodulähedane kool) peaks ju inimestele huvi pakkuma,“ räägib Erki Savisaar, kes ise on pärit Põlva maakonnast Vastse-Kuustest.

„Mina lähen küll inimeste juurde kohale ja küsin, mis mureks on. Viin neile uudiseid Toompealt, ja eks räägime siis,“ lisab ta. Tema sõnul peavad valijad rohkem teadma, mis Keskerakonnal plaanis on. Samuti peab maaelanikesse ikkagi nii hästi suhtuma, et nad kuuleksid otseallikast, kuidas on olud riigis, ja miks mitte ka Keskerakonnas.

„Meil pole ju mõtet omavahel tülitseda. Eestis on nõnda palju lahendamata probleeme, mis puudutavad nii Raplamaad kui ka teisi piirkondi. Kui keskerakondlased isekeskis kaklevad, ei tee see Eesti elu paremaks.“ Erki Savisaar soovib olukorda avalikult ja otsesõnu kohapeal arutada ning Raplamaa inimesi kuulata, kas neil on häid ideid erakonna töö parandamiseks piirkonnas, samuti erakonna juhtimise vallas.

„Raplamaa on meie jaoks olnud seni vaikne. Vaja oleks, et tuldaks rohkem pildi peale, võetaks sõna, pakutaks välja oma mõtteid. Koostöös jõuaks ka Keskerakonna aupaiste rohkem Raplasse,“ leiab ta praegu selle aupaiste seal tuhmunud olevat. Keskerakond ei hüüa ju ainult loosungeid, nagu mõni teine – leiab Erki Savisaar, kelle hinnangul on erakonnal olemas detailne kava, mida ja kuidas muuta, et Eestis läheksid asjad paremaks.

„Inimesed, jah, vahel kurdavad, et mis ma teie Keskerakonna poolt hääletan, võimule te ju nagunii ei saa,“ on Erki Savisaar asjaga kursis. Hädaldamise vastu on tal oma retsept: „Kui poolt ei hääleta, ega siis ei saagi.“

Esimese Vabariigi lapsed ei nälginud

Olgem ausad, nii Raplas kui ka mujal üle Eesti on põhjalikud muutused ja head lahendused jäänud seniste juhtparteide uimasuse tõttu tegemata. Erki Savisaar rõhutab eelkõige väärtustatud tootmist: „Kuidas Poola suudab ja meie ei suuda!? Poola ei ole enam ammu odavpalgaga tööjõu maa – nemad oskavad oma toorainest teha toodangut ja seda kasumlikult turustada, olgu pulbrid või konservid vm. Meie siin oleme jäänud pidama ainult toorainele. Siis muidugi rikkaks ei saa. Ja viga ei ole selles, et Poolas on 40 miljonit inimest ja meil üks miljon. Viga on ikka peas kinni.“

Erki Savisaar teab, et Keskerakond ei lähe ei Raplasse ega mujale maale Päikest ega Kuud lubama. „Siiski peaksime pead kokku panema, kuidas müüa Eesti toodangut paremini. Kuidas tuua küladesse tagasi sisejulgeolek, et inimesed ei peaks ise turvama, ise päästma, ise ravima, ise kustutama. Muidu ongi nii, et lisaks naabrivalvele võtavad kogu „sisejulgeoleku“ varsti üle odinlased,“ hoiatab ta.

„Siin ei aita peenhäälestusest ega muust ilusast kosmeetikast,“ hakkab Erki Savisaar oma vaadet Raplamaale (ja Eestimaale) lõpetama. „Prognoosid on tõesti kurvad. Näiteks kas või need nälgivad lapsed on midagi uut – esimeses Eesti Vabariigis lapsed ei nälginud, sest talud töötasid ja kõigile jätkus süüa. Samuti ei hakka pensionid enne tõusma, kui majandus korda ei saa.“

Seega Erki Savisaarel on, mida Raplamaa rahvaga arutada – ükskõik, kuhu need haldusreformi-piirid ka tõmmataks, inimesed tahavad jääda ju oma kodudesse elama.

URMI REINDE

urmi@kesknadal.ee

Jaga |