Suur ja lai on maa, mis on mu kodu

HEIMAR LENK,      04. juuni 2003


Järgmisel suvel võime niiviisi öelda. Kui praegu nutame Eesti vaesuse ja väiksuse pärast, siis pärast Euroliitu jõudmist peaks see mure otsa saama. Edasi hakkame elama ühtses suures peres, võrdsena võrdsete seas.
Arvan, et üldjoontes läheb elu asjalikumaks ja lihtsamaks. Eriti ametnikel ja poliitikutel. Enam pole vaja oma pead uute ideedega vaevata, sest euroseaduse säte on ülimuslik ja korrigeerib kindlakäeliselt kõik kohapealsed möödalaskmised ja liigroosad unistused. Lihtkodanikul veab, sest ametnike omavoli saab ehk kärbitud. Kindlasti läheb elu paremaks eurosaadikuil ja euroametnikel. Nemad saavad välismaa palgale, nii umbes 100 000 krooni kuus ja võivad elada kodus edasi. Kahtlemata võidavad kõiksugu fondide kaudu omale raha juurde ka ettevõtjad ja suurtalunikud. Kindlasti võidan ka mina ise. Jaapani imedemaale sõites ei pea kohalikele Eesti asukohta enam maakaardilt otsima, vaid võin uhkelt öelda - minu kodu on Euroopa Liit. Tean, kuidas eurokodanik seal mõjub.

Aga see, kes Jaapanisse ei kipu ja kellel raha välissõitudeks ei jagu? Kas ka tema uues liidus võidab? Tundub, et mitte. Sest ega europalkadest ega euroopa pensionist pole keegi meile ju rääkinud. Küll aga teame, et järgmisel aastal kallinevad nii suhkur, bensiin kui elekter. Kui nende kolme hinnad tõusevad, siis kallineb ju kogu meie igapäevane olemine.
Isegi siis, kui selle euroasja ümber niisama lihtsalt arutleda, koguneb hulk poolt ja vastu argumente, mille seast on lihtkodanikul raske valikut teha. Et selguse saamisele omaltpoolt kaasa aidata, avab Kesknädal tänasest lugejate vahel eurodebati, mis kestaks kuni referendumi päevani välja. Kui osa Keskerakonna juhtpoliitikutest Sven Mikseri ja Peeter Kreitzbergi juhtimisel alustasid eelmises lehenumbris ilmunud avalduses parteisisest väitlust, veenmaks veel kõhklevaid erakonnakaaslasi hääletama Eesti Euroopa Liiduga ühinemise poolt, siis Kesknädal kellelegi oma arvamust peale ei suru. Tahame debati käigus vaid valgustada ühinemise või mitteühinemise plusse ja miinuseid. Kuidas keegi meie lugejaist 14. septembril hääletada otsustab, on igaühe isiklik asi.

KESKMÕTE:
Mis aastaks meie põhjalastud maaelu vähemalt endiselegi tasemele tagasi tõstetakse, ei oska vastata põllumajandusministeerium ega ka Riigikogu maaelu komisjon, mille liige ma ise olen.

Kas Keskerakonnast kujuneb liitumist jaatav või eitav partei, on täna vara ennustada. Omaenda valijate hulgas Valga-, Võru- ja Põlvamaal, kellest valdav enamik on ka Keskerakonna toetajad, kohtasin küll märgatavalt rohkem euroskeptikuid kui -optimiste. Töötule põllumehele või miinimumpalka teenivale maapoe müüjale pole ette nähtud ainsatki eurofondi. Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika programmis, mille järgi Eesti maamees varsti elama hakkab, fikseeritakse küll tähtsuselt teise punktina vajadus kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase, kuid pole sõnagi tähtajast. Mis aastaks siis see meie põhjalastud maaelu vähemalt endiselegi tasemele tagasi tõstetakse, ei oska vastata põllumajandusministeerium ega ka Riigikogu maaelu komisjon, mille liige ma ise olen.
Kas demokraatiat tuleb juurde? Ja ning ei. Mäletan, kuidas nõukogude aja lõpul heitis tollane peaminister Indrek Toome NLiidu keskvõimudele ette, et isegi Tallinna kinopileti hind tuleb Moskvas kooskõlastada. Kui nüüd maaelukomisjonis üks minu kolleeg pakkus seaduseparandust, mis nõudnuks põlluväetiste kottidele säilivusaja peale trükkimist, selgus, et seda pole võimalik teha. Kuna Euroopas pole nii kombeks ja Brüssel meie nõudmist ei kooskõlastaks.

Kas võidame riiklikus julgeolekus? Pidades reaalseks ohuks mõnda naaberriiki, kelle tankide vastu meil noorsõdureid granaate viskama õpetatakse, siis võidame kindlasti. Euroliitu ju läbi lepavõsa ei rünnata. Pealegi on liidus varsti kõik meie naabrid. Kui aga pidada ohuks terrorismi, siis konkreetse kodaniku julgeolekus pigem kaotame. Pommiplahvatust mõnes Tallinna ööklubis on maskides meestel palju lihtsam korraldada kui Londonis või Berliinis.
Nõndaviisi arutledes jõuakski igaüks meist endale mõistliku otsuseni. Kesknädalale on ette heidetud, et euroskeptikud saavad rohkem leheruumi kui optimistid. See pole toimetuse taotlus olnud. Kõhklejad saadavad vaid rohkem kirju ja nende arvamus on kõlama jäänud. Ega ka minu kirjatükk nii väga optimistlik saanud. Kuid see on alles debati algus. Septembripäike paitab juuni omast pehmemalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)