Welcome to hell!

Veebruari lõpupäevadel, vahetult enne Eestisse naasmist, oli mul endalgi soov pass maha müüa või, halvemal juhul, lihtsalt ära süüa. Võtsin end kokku – töö ootas tegemist, ja üldse... Nii saabusime India paradiisist 27. veebruari pimedal ja lörtsisel õhtupoolikul külma põhjamaisesse õhuruumi. Tunne oli, justkui oleks keegi kõrva sosistanud: „Welcome to hell!“

Kui lennujaama vastu tulnud sõbra autos kodu poole vurasin, tutvusin 27. veebruari Äripäeva vahendusel Eesti eluga. Ja mida nägin: olen tõepoolest põrgus! Ähvardavad pilved ei kata mitte ainult taevast, vaid ka mu töökohta. On täitunud kangelaslike äripäevlaste unelm – mitu kuud kestnud paljastustöö on vilja kandnud. Lõpuks ometi on tulnud õnn eesti rahva pisikesele õuele, ja kohutav  organisatsioon, et mitte öelda Eesti Cosa Nostra (tõlkes: meie perekond, mis tähendab maffiat) ehk Jüri Vilmsi Sihtasutus on paljastatud. Lõpuks ometi! Äripäev andis kõva laksu sellele kohutavale mürgi- ja korruptsioonipesale ning kuritegudele „kihutamise“ koldele, mille eesotsas Keskerakonna poliitik, sihtasutuse Jüri Vilmsi Sihtkapital juhatuse liige Elmar Sepp. Ja et kui kõik samahästi edeneb, on varsti trellide taga ka Eesti „esimafiooso“, „ristiisa“, kes on süüdi kõigis maailma hädades ja halvas ilmaski, – Edgar Savisaar.

Propaganda koha pealt oli see Äripäeva number tulemuse saavutanud – jää või peaaegu ise uskuma, et töötad kuritegelikus jõugus. Materjal oli lehes antud vasturääkimist välistaval toonil, nagu oleksid kõik kohtuinstantsid Sepa „raudse“ tõestusmaterjali toel juba süüdi mõistnud. Meie riigis nagu ei kehtigi süütuse presumptsioon, mille järgi on inimene süüta seni, kuni teda pole kohtus süüdi mõistetud. Süütuse presumptsiooni mõiste on meil vaid paberil ja sealgi vaid selleks, et ilma tolleta ei oleks Eestit Euroliitu kui õigusriikide ühendusse võetud. Valimisvõitluses, mille teenistusse võimuerakonnad on kaasanud kapo, see kindlasti ei kehti.

Oleme juba näinud kuue aasta tagust Vladimir Panovi raudupanekut, aga ka Villu Reiljani ajalehes „grillimist“.  Mõlema „üliohtliku riikliku kurjategija arreteerimine” toimus rahva parastava pilgu all. Või siis Mart Viisitamme juhtum? Üheski aktsioonis polnud eesmärgiks õigluse jaluleseadmine, vaid inimese renomee mustamine, tema eneseväärikuse alandamine, avalikust elust kõrvaldamine. Või kui ta kõigele vaatamata julgebki inimeste ette tulla, saab alati öelda, et mida temast kuulata – see ju tuntud kurjategija (Igor Gräzin määratles pühapäeval TV3-s: elukutseline kohtualune), ja mis siis, et ta õigeks mõisteti – ta lihtsalt vingerdas seekord välja…

Kuid mind tabas kurbus sellest, et üks igavesti hea ja vaat et  professionaalseim ärileht kolletub. Kui lehenumbri mahust pool on ühe inimese vahistamisest (laiutamas kinnivõetu kaheleheküljelised fotod, lisaks mittemidagiütlevad lühitekstid), lehe teises pooles aga enamasti reklaamipind, siis karjub Äripäev kõva häälega: „Mul ei ole materjali!” Majanduskriisi aeg – ja majanduslehel ei ole materjali! Või ei ole kedagi, kes seda otsiks ja töötleks?

Kui üks leht peab oma tähtsuse rõhutamiseks teist väljaannet alandama „naljaleheks”, on ikka väga kurb. On ju mõtlev lugeja see, kes otsustab, milline väljaanne on tõsine, milline aga naljalehest käkerdis. Kollane ajakirjandus on mõeldud publikule, keda paeluvad skandaalid, seks ja veri ning keda on vaja pidevalt lõa otsas pidada, sest muidu ta otsib elamusi mujalt.

Mu kolmas tunne oli hirm meie maa ja rahva tuleviku pärast. Kui olin lehe läbi lapanud, vaatasin autoaknast välja – porised ja lörtsised tänavad, tumedatesse mantlitesse mähitud tühja pilguga möödujad. „Ei, siin ei ole võimalik elada,” mõtlesin valjult.

„Sul on absoluutselt õigus,“ kostis sõber. „Elu siin on täiesti võimatuks muutunud. Meie mõtleme samuti ära minna.” – „Kuhu?“ küsisin. „Ükskõik kuhu, peaasi, et võimalikult kaugele.”

Ärge saage valesti aru. Küsimus pole lörtsistes tänavates. Elada ei ole siin võimalik hoopis muu pärast. Sest üleskutset mitte süüa teist eestlast kasutatakse vaid valimisplakatitel, kus samas kutsutakse eelistama eestimaist. Kas peetakse silmas  muulasi? Igapäevaelus tehakse kõik, et kaaskodanikule võimalikult valusasti haiget teha. Elada pole siin võimalik seepärast, et riigi prioriteediks on kujunenud kontrollimine, alandamine ja karistamine, mitte aga oma kodanike toetamine.

Jah, welcome to hell – tere tulemast põrgusse! Kriisiga ei ole siin mingit pistmist, kriis pole meil majanduses, vaid meie hingedes.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |