Postimehe pahad päevad? Karmavõlast

Tõsiasi, et ainus karmavõla-teemat vallanud eestlane, kadunud Linnart Mäll, nägi palju vaeva mõiste „karmavõlg” lahtimõtestamisel-seletamisel, ning et laias laastus õnnestus see tal vaid tervet budismiõpetust appi võttes, ei ole ajakirjanikku huvitanud. Vaevalt on Marian Männi sellest omaaegsest üldtuntud ja lugupeetud orientalistist, filosoofist ja tõlkijast üldse midagi kuulnud. See oleks tema põlvkonna puhul üsna normaalne nähtus. Ei imestaks, kui Marianil oleks seepeale ette näidata kolm kõrgemat haridust tõestavat diplomit ja pool tosinat kaitstud või pooleliolevat doktoritööd alates jaaniussikeste valgustootmise varjamise karmavõlast Eesti Energiale ning lõpetades korralike inimeste karmavõlast peavoolumeedia valel tõlgendamisel.

Nüüd asja sisust. Kui suur peab olema ajakirjaniku ülbus ja eneseimetlus, et võtta õigus rääkida eesti rahvale näkku sulaselget valet? Mõtlen murelikult sellele, kuipalju halba ta enda elus veel teha võib. Ja seletabki Marian laia suuga, et kui eestlaste elu oli sõja või okupatsiooni ajal ohus, võeti meie pagulasi arenenud riikides lahkesti (!?) vastu.

Eestlased olid ju 1944. aastal tõelised põgenikud/pagulased (mitte tänased ülerahvastatud planeedi majanduspõgenikud, keda Marian Männi siin, Eestis, lihttöölistena näha tahab). Eestlased soovisid kohe pärast sõja lõppu koju tagasi pöörduda ja Rootsis ei koheldud neid sugugi mingi erilise lahkusega (osa eesti mehi anti Nõukogude Liidule välja, suurem osa aga saadeti perifeeriasse rasketele lihttöödele).

Noorepoolsete ajakirjanike silmaringi laiendamiseks annan teada, et eestlased ei pagenud teistesse riikidesse vallutajatena, et sundida kohalikke elanikke elama eestlaste tavade järgi ning sööma kama ja mulgikapsaid, vaid võtsid üle kohalikud elutavad ehk – tänapäevatsi – lõimusid, ning seda just sel määral, et ei öeldud lahti ka eestlusest. Seega on suur vahe eestlastest pagulastel 1940-ndatel ning mägra majja tunginud ja tungivatel kährikutel...

Erilist hoolitsust on Rootsis hiljem tunda saanud kaugete maade majanduspõgenikud, kes on rootslastest põlisrahva osaliselt juba ära assimileerinud. Malmöstumise ja brüsseliseerumise (Brüsselis, EU pealinnas, on põlisrahvast veel ehk 30%!) protsesside jätkudes hakkavad etnilised rootslased oma kodumaalt üsna tõenäoliselt mingil ajal lahkuma. Kui Eesti tahab oma tänuvõlga (mida kõiketeadev ajakirjanik nimetas karmavõlaks) rootslastele ära maksta, siis peaks Eesti reserveerima piisavalt palju eluruumi etnilistest rootslastest põgenikele. Tahaksin ajakirjanikupreililt (?) küsida: kuidas tuleks vastuvõetavate tulevaste rootslastest põgenikega käituda? Anda mehed välja Rootsi tulevasele muslimivalitsusele, kes nad Rootsis eluks ajaks sunnitööle jätab või ära tapab?Ja ülejäänud tulijad saadame üle kogu Eestimaa rasketele lihttöödele, nagu meiega Rootsis omal ajal toimiti?

Teadaolevalt on Eestisse tulnud poliitilisi, majandus- ning sõjapagulasi. Kõigile samadel alustel reageerimine on liigne lihtsustamine. Kui juttu on lihttöölistest või tippspetsialistidest, siis on ilmselt tegemist majandusliku immigratsiooniga, kusjuures kõiki sisserändajaid pole võimalik nimetada pagulasteks. Eriti kui nad ilma välise surveta otsustavad kodumaalt lahkuda ja paremat elu otsida.

Kui on juttu poliitilistest ja sõjapagulastest, siis on olukord teine. Esimesi kiusatakse taga maailmavaatelistel põhjustel, teiste elu on otseses ohus sõjategevuse tõttu. Nende rändama asumise motiivid on seotud vabaduse ja elu kaitsmisega. Nende vastuvõtmise kohustus on ka reguleeritud Eesti jaoks ning massimeediast me teame, et Eesti seda kohustust täidab.

Marian Männi! Teie spekulatsioonid piirilt pagulaste tagasisaatmise osas jäävad spekulatsioonideks, kuni te neid faktidega ei kinnita. Nende spekulatsioonide levitamine ajakirjanduses on äärmiselt vastutustundetu. Professionaalne ajakirjanik peaks säilitama kriitilise suhtumise sellistesse pooltõdedesse ja mittevaledesse.

See, et olete enda sõrme kuradile andnud ehk oma südametunnistuse maha müünud, tuli ilmekalt välja siis, kui Te konstrueerisite kahtlust ja süüd justkui eikellegi positsioonilt: on kahtlused, kuigi keegi otseselt pole midagi valesti teinud. Taotlusi Eestile on vähe, aga ometi peaksime pagulasi siia rohkem tahtma. EIK [Eesti Inimõiguste Keskus] aastaaruanne ütles küll, et kõik on korras, aga ikkagi on alust kahelda selle tõesuses.

Mis puudutab riikide moraalset vastutust maailmas viletsuses vaevlevate inimeste ees, siis on see olemas, kuid ... seda tuleb vaadata riigi teiste moraalsete kohustuste kõrval. Kõiki inimesi ei ole võimalik aidata, mistõttu ei ole põhjendatud mitteabistamist nimetada hoolimatuseks.

Palun jätke edaspidiseks meelde, et karma mõistet kasutatakse mitte niivõrd kollektiivses, vaid personaalses tähenduses. Rääkige ja käituge vastavalt ainult enda elu ja tegudega korjatud karmavõlale. Teiste omast rääkida on pehmelt öeldes kohatu.

Annan Teile teada, et enne Euroopa Liiduga ühinemist olin üks neist üksikutest, kes hoiatasid eesti rahvast Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu olemusliku sarnasuse eest. Kumbki liit soosis/soosib programmiliselt rahvuste segamist ja iseseisvate rahvusriikide nõrgestamist. Kuna Te karmavõlast, Eesti lähiajaloost, Novus OrdoSeclorum’ist [uuest maailmakorrast] ja ilmas toimuvast tuhkagi ei tea, aga otsustasite siiski epistlimalakaga eesti rahvale lausa näkku lajatada, suhtun ma Teisse vaoshoitud põlgusega.

Teie loost tuleb välja, et Eesti on midagi võlgu Euroopa Liidule ja peab seepärast immigrantide sissevoolu piirangud maha võtma. Jään nukralt mõttesse: kui palju halba Eesti riigile ja rahvale Te veel teadlikult või teadmatusest teha suudate?

Teie kirjutis tänases Postimehes sillutab teed Eesti riigi ja rahva hävitamisele.

Heiki Kortspärn, parteitu pensionärist patrioot

07.05.2014.

Jaga |