Algas Reformierakonna enesetapp

Varblas sai Reformierakond viimastel valimistel kõige rohkem hääli. Ka paljud meie pensionärid andsid oma hääle Reformile. Aga nüüd, pärast Meikari väljaheitmist, on juba neli pensionäri öelnud: nemad enam Reformi poolt ei hääleta! Niisugust enesehukkamist võib võrrelda IRL-i naljajutuga anda kõigile lastele hääleõigus, mida võivad valimistel kasutada nende vanemad. Senini on klaarimata küsimus: kas seda lastele antud hääleõigust võib ka edasi müüa, et osta lastele süüa või uued püksid?

Meikar oma ausa ülestunnistusega on meie poliitikute hulgas esimene, kes avas avalikkusele mädapaise, mis põhiomane enamikule erakondadest. Senine erakondade rahastamise viis on paljudele tõsistele ja murelikele riigikodanikele rohkesti mõtteainet pakkunud - kui keegi kingib erakonnale suure summa, siis kindlasti loodab ta vastu saada veidi suuremat väärtust.

Mulle on jäänud mulje, et paljud noorpoliitikud on endale koha Riigikokku ostnud järelmaksuga. Kui oled saanud parlamenti, siis oled sunnitud küllalt suure osa oma ametlikust palgast kinkima-annetama parteile. Kas pole tõesti nii?

Ka Meikari juhtum tuletab meelde, et suurekskiidetud sõnavabadus on meil vaid teoreetiline - praktikas pole seda võimalik kasutada. Kui nüüd üks mees otsustas ausasti ära rääkida, kuidas senini on toimunud erakondade rahastamine, „tunnustati" teda erakonnast välja heitmisega, tuletades kõigile meelde, et liigse aususega võid endale kaela kiskuda suure jama. Jääbki kehtima vanasõna: vaikimine on kuld.

Reformierakonna praegune enesekiitmine tuletab taas meelde kirutud punast aega. Siis ka rääkisime kogu aeg, kuidas edeneb sotsialismi ülesehitamine ja kui edukalt on sotsialismi õnnestunud eksportida. Areng toimus suurte sammudega, kuid rahvas tundis tõsist puudust igapäevastest tarbekaupadest.

Nii on ka täna. Areng on suur ja igati edukas, kuid samal ajal saame meedia vahendusel kuulda, kuidas kodutud hukkuvad tulekahjudes, et palju inimesi elab allpool ametlikku vaesuspiiri ning paljud lapsed ei saa normaalset kõhutäit. Ja kui palju meie inimesi peab käima kristlikes supiköökides, et saada üks väikene kõhutäis. Jne. Jne.

Meie valitsusel oleks aeg lõpetada enesekiitmine ja pöörduda näoga rahva enamuse poole, kuulata ära meie mured ja ettepanekud. Mitte enam represseerida neid, kes julgevad ausalt tunnistada oma vigu ja teha ettepanekuid selliste vigade vältimiseks.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, pensionär Varbla vallast, Pärnumaa

Jaga |