Nädalakommentaar 19. märtsil TTV-s

Samasugused agendid ja ametkonnad on kõigis suurriikides. Nüüd saime lähemalt tuttavaks ka Eestis tegutseva vastava ametkonna ehk Teabeametiga, kui selle peadirektor Mikk Marran sel nädalal vist küll esimest korda selle ametkonna ajaloo ehk 15 aasta jooksul esitles valminud raportit „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas“. Kaitsepolitseiamet on küll igal aastal esitlenud oma küllaltki vastuolulist aastaraamatut, kuid Teabeamet ehk välisluureteenistus on seni tegutsenud ülimalt varjatult. Muide, Teabeamet kuulub Kaitseministeeriumi süsteemi – erinevalt Kapost, mis allub siseministrile.

Pikk sissejuhatus oli vajalik selleks, et meie vaatajad mõistaksid, kui erakordse sündmusega oli tegemist – avalikkusse tuldi mahuka raportiga. Selle koostamist põhjendatakse Ida-Ukraina sündmustega paar aastat tagasi, kui nii kodu- kui ka välismaises meedias olevat iga päev küsitud: „Kas Narva on järgmine?“

Mina isiklikult küll midagi sellist ei küsinud ega mäleta, ja ka raport tunnistab, et asjatundlikkus mattus toona hirmude ja pooltõdede laviini alla. Kõnesolev raport on niisiis mõeldud teataval määral hirmude hajutamiseks, sest valdavas osas Venemaa käitumisele pühendatud peatükkides tõdetakse, et otsest või tõenäolist ohtu Venemaa siiski Eestile ei kujuta. Ehkki see pole ka välistatud. Tonaalsuse erinevus eri meediaväljaannetes torkab silma hinnangutes ohule. Kelle meelest väidab Teabeamet, et Venemaa oht on vähetõenäoline, kes rõhutab pigem seda, et see oht pole välistatud. Andes otsekui mõista, et see on siiski reaalne.

Raport on loomulikult Lääne-meelne. Venemaa tegevust maailmas hinnatakse eelkõige nende stereotüüpide kaudu, millega oleme ammu harjunud meie enda meedia kajastuste kaudu. Selles mõttes pole poliitikat igapäevaselt jälgivale inimesele raportis midagi ahaa-elamust pakkuvat. Islamiterrorismiga seoses on vist esimest korda välja toodud see, et Daesh ehk ISIS on ähvardanud kättemaksuga ka Eesti kodanikke, eelkõige välisreisidel. Seoses migratsioonikriisiga aga paneb veidi imestama tõdemus, et rahvusluse ja sallimatuse kasv Euroopas võib tekitada üha tugevamaid pingeid. Seda hinnangut on juba jõudnud kritiseerida meie rahvuslased.

Kokkuvõttes võib siiski tõdeda, et väidetavalt avalikel allikail põhinev raport peegeldab adekvaatselt Eesti ametkondade valdavaid hoiakuid Venemaa, eelkõige president Putini poliitika suhtes. Ka Eesti suunal.

 MART UMMELAS

Jaga |