Heido Vitsur: Majandus ja Eesti kompleksid

Foto: Scanpix/Õhtuleht

Kui mul paluti rääkida teemal, mis on mõjutanud Eesti majandust viimasel paaril aastakümnel, siis olin teatud määral kimbatuses. Rääkida sellest kahekümne minuti jooksul* ei ole just väga lihtne ülesanne. Mõtlesin, et improviseerin, ja tähendan endale üles üksnes tosinkond märksõna selle kohta, mis meie majandust on peasuuna trajektoorist kõrvale kallutanud. Seega ma ei räägi sellest, mille pärast meie majandus on kasvanud, mille pärast meil on ta vähe kasvanud, või kuidas on mõjunud majandusele kevad-suvi-sügis-talv. Sellised asjad jätan kõrvale.

Seega räägin ma ainult sellest, mis on minu arvates meie majandust tavalisest trajektoorist kõrvale kallutanud, mille poolest oleme erinevad. ja kas see on tulnud meile kasuks või kahjuks. Seepärast ma ei räägi demograafiast ega haridusest.

Kõik me teame niigi, et alates 1990. aastate algusest on sündinud Eestis vähe inimesi. Nendest vähestestki on osa juba lahkunud ja me ei tea, millal nad tagasi tulevad.

Me teame ka seda, et just nüüd tulevad need vähesündinud lapsed tööjõuturule, ja üks põlvkond hiljem tulevad nende lapsed, keda saab olema veel vähem. Kuid ka selle jätan kõrvale ja räägin vaid sellest, mis eelneva 20-25 aasta jooksul meie majandust ühes või teises suunas rohkem kallutanud, kui see võib-olla ratsionaalne oleks olnud.

Muide, traditsiooniliselt, kui räägitakse Eesti majandusest, nimetatakse nelja-viit kõige levinumat näitajat, ja need on head. Jätan need ka kõrvale.

Me startisime väga hästi

Esimene mõju, impulss, mis meie majandus uue stardi momendil sai, oli minu arust meil väga hea. Meie start oli ilmselt parem kui kellelgi teisel endise Nõukogude Liidu piires. Eestis tehti kuulus nelja mehe ettepanek, ning see kutsus ja ärgitas mõtlema.

Pärast seda ettepanekut, veel terve Nõukogude Liidu piires ja ruumis, töötati meil välja IME programm. On täiesti ükskõik, kas ta oli laitmatu või millised olid tema vead. Aga ta oli sidus terviklik programm, mille järgi startisime juba Nõukogude Liidus.

Samas pean ütlema, et kuigi saavutasime seeläbi tuntava edu, võrreldes isegi Leedu ja Lätiga, on sel meie jaoks ka üks miinuspool. Me hakkasime enda olukorda ja saavutatut, mis ilmutas end natuke hiljem, tõlgendama natuke ebaõigelt. Samuti hakkasime oma tegevustes olema liiga enesekindlad. Stardiedu tuli meile kasuks, kuid sealt kasvas välja teatud upsakus, teatud enesekindlus ja teatud tugi sellele majanduspoliitikale, mis alati ilmselt kõige parem ei olnud.

Meid suunasid USA ja Briti reformid

Teine stardijärgse arengu iseära oli veel see, et startisime ajal, kus Reagani ja Thatcheri alustatud reformid olid muutunud juba ülemaailmselt aktsepteerituks ja kõigile intensiivselt soovitatavaks poliitikaks - nn Washingtoni konsensuse poliitikaks, mis ei käskinudki eriti palju olukorda analüüsida ega mõtelda, vaid kiiresti tegutseda. Šokiteraapiast ja selle neljast põhimõttest - kiirest liberaliseerimisest, kiirest erastamisest, riigi mittesekkumisest, täielikust ettevõtlusvabadusest - pidigi piisama. Muud eriti vaja polnudki. Vast veel kapitalile vaba otsustamise õigust?

Nii et meil läks siis hästi ja me võtsime kohe pärast kodukootud poliitikal põhinevat starti ilma igasuguse aruteluta täielikult üle tol ajal maailmas võitnud ja ametliku tunnustuse saanud majandusideoloogia.

Mitmemõtteline tulemus

Tulemus oli üsna kahemõtteline. Eesti kasvas tõesti kiiresti. Kuid, nagu ütlesin, oli üks põhjus selles, et startisime teistest varem, meil olid juba enne iseseisvumist paljud regulatsioonid ja põhimõtted paigas.

Teiseks, mis meie majandust oluliselt mõjutas, oli kiire erastamine ja lisaks sellele restitutsioon. Restitutsioonil on kaks või kolm tahku. Üks tahk on see, et tõesti taastati õiglus, kuid siia tuleb lisada paar klauslit. Restitutsioon oli seotud ka sellega, et kustutati võlad ja tihtipeale tagastati inimestele tegelikult palju rohkem, kui neilt ära oli võetud. Tihtipeale oli inimese netovara vaid peaaegu 0 või 5 protsenti sellest varast, mis talle tagastati, s.t vara oli tegelikult kellegi teise oma.

Kuid see ka on tühine asi.

Hoopis sagedamini oli nii, et inimeselt võeti ära kasutamiskõlbmatu jääkmaa, mille katastriväärtus oli Eesti Wabariigis 1940. aastal 5 krooni hektar, aga tagastati kommunikatsioonidega elamumaa, mille väärtus oli võrreldamatult suurem. Põhimõtteliselt poleks ka see olnud majanduslikus mõttes (kuidas see meie moraalile mõjus, on loomulikult iseküsimus) mingi eriline õnnetus, kuid paraku tekitas nii tekitatud rikkus meis üldise jõukuse ja edukuse illusiooni - illusiooni, et meie majandus on heal järjel, hea potentsiaaliga, et meil ei ole vajagi oma majandust, oma tööstust, et pole vaja oma teisi reaalmajandusharusid tööga üles ehitada; et piisab vaid sellest, kui liigutame raha, investeerime selle kinnisvarasse, sõidame lennukiga või liisime autosid. Asi näeb uhke välja. Ja nägigi väga kaua täiesti uhke välja.

Sädelev riik kriisi eelõhtul

Kriisi eelõhtul murdsid välismaised diplomaadid ja ettevõtjad siin pead, kuidas sellisel tasemel olev riik võib nii sädelev välja näha?! Nii nagu Tallinna südalinna tänavapilt ei sädele sisuliselt ju ka vana Euroopa samas mõõdus metropolid!

Mul ei ole kade meel, et inimesed said tagasi rohkem, kui neilt ära võeti. Et paljud said palju rohkem tagasi. See on väike kahju. Suur kahju on selles, et meil tekkis vale ettekujutus majandusest, majanduse arengust ja tugisammastest, millel majanduse areng seisab, Me arvasime, et kõik tuleb väga lihtsalt kätte.

Järgmine probleem oli selles, et asendasime majanduslikud diskussioonid ja arutelud loosungitega, nendesamade šokiteraapia lihtsate loosungitega, et panime oma tegudega hämmastuma isegi sellise majanduse liberaliseerimise eest seisva organisatsiooni nagu WTO eksperdid. Nad ei suutnud aru saada, kuidas Eestis ei mõisteta, mida WTO taotleb, milline tegelikult peaks olema edu taotleva riigi majanduspoliitika. Nad ei saanud aru, kuidas meie ei saa aru, ja et meid ka ei huvita, kuidas teiste riikide retoorika ja konkreetsed tegevused lahknevad.

Me ajasime segamini printsiibid ja konkreetse poliitika, unustasime ära, et kurat on alati peidus detailides ja igal momendil on tal eri nägu. Me leidsime, et asi on väga lihtne: oleme avatud, ei tee mingisugust orienteeritud poliitikat, ja meil läheb hästi.

Siin ongi see koht, kus mul tuli mõte, et see maailmas erandlik restitutsioon, mille me läbi viisime, ja väga kiire erastamine, mis meile tõi - noh, palju raha ta küll ei toonud, aga ikkagi võrreldes teistega lühikese aja jooksul ikkagi rohkem - et need restitutsioon ja erastamine lõid meie edust vale pildi, mis läks meile palju rohkem maksma, kui neist oli saadud tulu. Kehtima jäi vanasõna: mis kergelt käes, see kergelt läinud.

Tõde meid ei huvita

Kui tulla tänasesse päeva tagasi, siis minu jaoks on kõige suuremaks probleemiks see, et me ei taha majandusest saada tõelist tagasisidet ja veel vähem tahame seda kasutada oma poliitikate väljatöötamisel. Oleme väga rahul, et meie riigieelarve on tasakaalus, et meie SKT* kasvab kiiremini kui Euroopas keskmiselt. Kui nüüd Lätis ja Leedus kasvab ta kiiremini kui meil, siis leiame, et see on tühi asi, selle peale ei maksa ka mõtelda.

Me ei taha mõtelda sellele, et kõik need näitajad, SKT või ekspordi kasv, on keerulised näitajad. Et SKT ei näita ei edukust ega rikkust, seda eriti väikeste avatud majanduste korral. Ma tahaks väga näha, millised on paari aasta pärast, kui Eurostat oma reegleid muudab, Eesti fundamentaalsed majandusnäitajad, millele me praegu nii uhked oleme.

Esiteks muutub SKT tähendus: SKT-d ja riigi majanduskasvu hakatakse mõõtma natuke teisiti. Ma räägin, milles asi on. Praegu on nii, et maailmas on ametliku statistika alusel SKT järgi kõige rikkamad need väikesed riigid ja territooriumid, mis on off-shore panganduse ja jumal teab mille, näiteks rahapesu või maksude varjamise keskused, aga ka kohad, kuhu on mingil põhjusel palju peakontoreid toodud.

Võtame kasvõi Luksemburgi. See ei ole küll rahapesukeskus, ei! See on koht, kuhu kakssada maailma suurt panka on oma tulud ja bilansid konsolideerinud. Luksemburgi rikkusega on seal väga vähe tegemist. Eestil ja Eesti rikkusel on väga vähe tegemist paljude välisfirmade ja välisettevõtete kasumitega. Need lähevad siit välja. Need ei ole Eesti rahva rikkused ja need ei pruugi ka olla aluseks Eesti majanduslikule kasvule, kuid nad kuuluvad meie sisetoodangu koosseisu.

Ja veel hakatakse varsti vahet tegema toodangu ekspordil ja mõnele ettevõttele osutatud teenustel. Meie ekspordi ilus number, mis seisab väga palju Ericssoni pääl, võib muutuda teenuse ekspordiks, mitte toodangu ekspordiks. Siis me näeme, et nii ei pruugi olla ainult Ericssoniga, nii võib olla ka paljude teistega, ja siis me näeme, milline on tegelikult meie majanduse tugevus, selle arengu baas. See on ju ka praegu teada, aga meid ei huvita, sest praegused näitajad on ju nii ilusad.

Eesti laseb end mõjutada teistel

Kõige rohkem on meie majandust kujundanud aga see, et meil on üks grupp, üks nimestik põhitõdesid, mida on kogu aeg raiutud stiilis: nad on õiged, sest nad on õiged! Ei ole olnud tõsist majanduslikku analüüsi ja diskussiooni.

Kui me ei suuda analüüsida olukorda sügavalt, kui me ei taha arutleda, kui arutlemine on peaaegu rahvusevastane tegevus, siis jäävad Eesti majandust mõjutama teised, mitte meie ise. Me tunneme erilist nõrkust selle suhtes, mida teised meist mõtlevad. Väga vähe huvitab meid see, mida me ise endast mõtleme ning kes me ise enda ja ka teiste arvates tõeliselt oleme.

Kui me sellest kompleksist üle ei saa, siis jääbki meie majandust mõjutama meie asemel hoopis keegi teine.

HEIDO VITSUR, majandusanalüütik, Keskerakonna liige

** SKT - sisemajanduse kogutoodang

* Toimetuselt: Tänases Kesknädalas ilmub autori enda poolt arvamuslooks kujundatud Tallinna majandusteemalisel kodurahufoorumil 4. oktoobril 2013 esitatud ettekanne.

[fotoallkiri]

KIIRE MÜÜK: Majandusanalüütik Heido Vitsur kirjutab: "Mul ei ole kade meel, et inimesed said tagasi rohkem, kui nad andsid või kui neilt ära võeti. Et nad said palju rohkem tagasi,see on väike kahju. Suur kahju on selles, et meil tekkis majandusest, majanduse arengust ja tugisammastest, millel majanduse areng seisab, vale ettekujutus. Me arvasime, et kõik tuleb väga lihtsalt kätte." Ehk teisisõnu - inimesed said tagasi kaasaegse väärtustatud vara (mitte selle, mis 1940-ndatel ära võeti) ning tavaliselt müüsid selle kiirelt edasi. Kuid reaalses majanduses tuleb kõik palju raskemalt kätte. Täna seisame seetõttu tõsiste probleemide ees. Foto Heimar Lenk

Jaga |